Matti Maasikas "Rahvas, kes hakkas vastu" (Varrak)

Matti Maasikas on üks geniaalsepoolne säga. Tõsine diplomaat, suurepärane esineja ning väga hüva sõnastaja. Nood omadused saavad siin raamatus kokku. Jah, ka see esineja pool, sest Maasikas manab kirja pandud sõna kaudu esile ka oma lektoritalendi. Saaks ta vaid rohkematele noortele laivis kõnelda, küll see oleks hea! Vähe on tarku inimesi, kelle jutu ajal ei hakka aknast välja vahtima. Maasikas on üks selline. Toores, ehe ja haridusega, elutarkusega lihvitud anne.

Ei ole üldse sõjaraamat. No lõpupoole natuke on. Hoopis tekst, mis näitab kätte head ja vead, mis jõhkra madinani viisid. Ja millest palju on õppida. Ukraina tegi palju vigu. Euroopa Liit tegi palju vigu. Tänaseks võiksime arukamad olla ning mõnd viga ennetada. Teoreetiliselt võiks see olla võimalik, isegi kui uskumatuna tundub.

Ei ole üldse ka päevik ega memuaar. Kunagi kindlasti jõuame nendeni – eriti, kui meenutada Maasika kirjutet "Gondori kroonikaid". Brüsseli nö koridoridest Ukraina nö koobastikku siirdunud tegusal diplomaadil on kindlapihta rämedalt märkmeid tallele pandud. Ootamas avastamist. Mina ootan huviga, ent seni loen, mida antud ja ette kantud. Ei olegi vähe.

Jah, ja siiski. Nii Maasikas kui mina mäletame Nõukogude Liitu. Loeme, kirjutame ja kõneleme tostap terakese teisiviisi. Aga mida mõtlevad me lapsed ja lapselapsed? Lähen katsetan raamatut oma poja peal, loomkatse on aina õigeim.

Tim Spector "Toit on elu" (Pegasus)
Inglise keelest tõlkinud Madis Vodja

Sööma peab. Ja kui juba süüa, siis pigem hästi. Ja kui juba hästi, siis miks mitte ka teadlikult. Teadlikult tos mõttes, et võiks oimata, millega me oma ihu ja vaimu kütame. Olen kaugel toiduga pirtsutamisest ning armsate veganitega väga pikka ühist teed ei ole. Ent tunnen end paremini, kui evin informatsiooni söögi kui sellise kohta, ning mitte ainult retseptide ja kokaraamatute tasemel/tasandil.

Tim Spector oma raamatus seesugust teavet pakubki. Jah, kohati ajab kõhu tühjaks küll, ent enamasti suunab lehti lappama ja teadmust ammutama. Toit on tõepoolest elu, pealkiri ei valeta. Elu on ka toit, kui teisipidi vaadata. Lihtne on elada elu, teha tegusid, süüa mingit jampsi sisse ja selle kõige peale mõtlemiseks aeg võtmata jätta. Samas on hoopis tugevam tunne, kui tead, mida teed ja miks teed. Kui tead, mida sööd ja miks sööd. Muidu jäävad pooled virmalised nägemata, pooled kogemused kogemata ja mida koged, koged kuidagi… kogemata.

Kõhutäitmise ja kerekütmise asjus saab Tim Spectori käest head nõu küll. Ma tean seda kolbi, mu isa on diplomeeritud toidutehnoloog ja seega olen lapsest saati iga sepiku/teraleiva kohta pikka juttu kuulda saanud. Hiljem hakkasin neid jutte ise kirjutama. Spectori raamatuga igav ei hakka, pigem läeb kohati liigagi põnevaks. Eks ajuti kuivaks ka. Täpselt nagu sepikuga. Määritagu Merevaiku või searasva peale ja muudkui edasi. Tõhus asjavärk ajuahju sisse.