Sinijärve raamatusoovitused: "Elizabeth. Intiimne portree" on haruldaselt haarav
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädalal lugeda nii Elizabeth II intiimset portreed kui ka Briti muhekrimkat "Mõrv eesriide taga".
Gyles Brandreth "Elizabeth. Intiimne portree" (Varrak)
Tõlkinud Krista Kallis
Mineva sajand sisaldas haiget hunnikut riigi- ja rahvaröövleid, kelle nimegi ei tahaks siinses kontekstis mainida. Nad kõik on leidnud vääritu koha ajaloo prahikorvis. Halba teed noile olla.
Kuninganna Elizabeth (järjekorranumbriga kaks, ent kõiki ta tiitleid ei jaksaks vist keegi üles lugeda, kuna ta troonile asumise alguses oli Briti impeerium väga suur ning ega ta tänagi teab mis väike ole) aga elas võimsa elu. Tema elu- ja valitsusajal varisesid ja kerkisid uued ja vanad riigid, tõusid ja tukkusid peaministrid, kukkusid ja kerkisid riigikorrad. See ei olnud mingitki pidi lihtne ega kerge elu. Palju raskem, palju keerulisem kui söekaevuril Newcastle'i kandis või talunikul Tarvastus. Või isegi rangesse surmaraami surutud vangilaagrerlasel sügaval Siberis. See kõik oli hoopis teistmoodi.
Jah, kummardati ja kniksutati ja kanti ette ja kästi üle lugeda kogu maailma jamps. Ja mingi lollaka kombe kohaselt ei tohtinud teised inimesed kuninganna lauas süüa enne ega pärast kuningannat… Tühitähi. Briti kuningakoja veidrustest saaks pika loo kirjutada. Traditsioonisõpradele see kindlasti meeldiks. Ma alustaks viikingiaegadest või, veel parem, Rooma impeeriumist. Näis, kuhu ja kuidas me jõuaks. Põrguvärk, võib ju jätta ka raamatud lugemata ning nokkida üles Netflixi sari nimega "The Crown". Kõva kunstiteos. Mina soovitan paaritada, kusjuures tulemuseks ei ole hobueesel ega muul, vaid etem arusaam inglismaailmast. Ja Kuningannast. Kes minu, tagasihoidliku eestimaise kirjaniku meelepildis on tänini maailma vanaema. Minu oma ka. Uus kuningas on seega minu onu ja edasi ma ei hakka arvutama.
Elizabeth oli vaieldamatult paljude põlvkondade jaoks maailma nimemärk, seejärel ema ja vanaema. Oli Frank, oli Elvis, oli The Beatles, oli Duran Duran… Ent vanaemaga ei vaielda. Pannkoogid on igavesed. Nõnda võiks öelda James Bond. Kas Elizabeth pannkooke päris ise tegi või kas teda üldse kunagi kööki lasti ja missugune toonane kuningmaailm üldse oli, naa või nii…
Miks nii, tost saab aru Brandrethi raamatust. Minu põlvkond ahmab teavet, me vanemate ja vanavanemate omast rääkimata. Lapsed ja lapselapsed lasku esmalt kas või pildistik silma alt läbi. Siis näevad, et jube põnev lugu ja küll nad loevad. Ma usun me noortesse. Pahu poliitikuid on karjakaupa olnud, ent Kuninganna, kes on päris maailmas päriselt end kehtestanud väärtusliku vanaemana – Üks!
Et mitte liig kiidulik olla. Umbes veerand sajandit tagasi tegin intervjuud ühe Briti aadlikuga, kes palus lehte läinud tekstist välja võtta lause, kus ta ütles umbes nõnda, et kallis Kuninganna Lilibet võinuks oma lastele ja nende abieludele veidi rohkem tähelepanu pöörata kui oma hobustele, oleks vähem jampsi tekkinud. Jõhker, ent tõene. Ükski maailm ei ole täiuslik. Ükski vanaema ei ole täiuslik. Ükski ema ei ole ka.
Jah, ma tahaksin uue, nö noore kuninga Charles III kohta samaviisi ausat ja ilusat raamatut lugeda, sest ta on on jo pool sajandit tundunud üks pagana lahe tüüp (kummikud jalas ja head mõtted peas, ehitab eriskummalisi linnu) ja mul endalgi on ta pildiga viiekümnepennine rahakoti vahel.
Kui Sul on hullumeelne suguvõsa, aga täitsa adekvaatne ema ja mõnusast gintonicusõbrast vanaema olnud, siis üks nässuläinud abielu ei riku Su elu. Uus aitab, kui Jumal on abiks, ja lapsed. Uus ja usk. Soovin jõudu, kuningas Charles ja mingu kuningriigiga paremini kui varasematel samanimelistel. Tuldagu Eestisse, me kutsume! Ma võin omi kummikuid laenata. Britannias laenan Teie Majesteedi käest.
Oma eksemplari Maailma Vanaema haruldaselt haarava eluloo kohta ma välja ei laena. Mis siis, et see on jube hea raamat. Aga ma andsin selle oma emale, kes on meie maailma vanaema ja tal on hästi palju lapselapsi. Las kuninga ema kohta kirjutet raamat rõõmustab neid kõiki. Minu ema käes. Ma olen siis ka natuke nagu kuningas.
Helena Marchmont "Mõrv eesriide taga" (Eesti Raamat)
Tõlkinud Piret Orav
Pisike mõnus britistik siia järele, põnevikusõprade klubile. Ei hakka pikalt jurama, aga ütleksin, et just paras rongiraamat. Ah jah, meil ei ole ju eriti ronge. No Tallinnast Tapani jagub lugu lahedalt ja kui vahepeal aknast välja vaadata, siis kannatab iga Eesti-sisese sõidu ära. Tehtagu see suurem raudtee juba valmis, saaks pikemaid raamatuid lugeda.
Too tolleks, muhekrimide seas on tos lühidas asjas rohkem kui pealt paistab. Jätkub mõtlemiseks, jagub nautimiseks. Ei kannusta ega kurda, las igaüks vaatab, mis ja kas sobib, ent kindlasti ei peaks ehmuma raamatu õhedusest. Teinekord on kõhnemas köites rohkem rõõmu kui klobaris.
Kes mõnd raamatut varem lugenud, sel hakkavad mitmed kellad pea sees helisema. Kes pole… noh, sel hakkavad ehk hiljem. Üks ootamatu asjake, mis säratab loodetavalt meeli mitutpidi.
Toimetaja: Kaspar Viilup