Richard Osman "Me lahendame mõrvu" (2024)

Richard Osman on tuntud oma neljapäevase mõrvaklubi lugudega, aga nüüd pihta hakanud uue sarjaga. Ta on ikka olnud nagu vanainimeste lastekirjanik, teda on jube mõnus lugeda. See kvaliteet ei ole kuhugi kadunud. Lugesin taustaks üle hulga aja mõned neljapäevalood sirvimisi üle ja oi kui tore oli. Uus sari tõotab paljut ja annab üsna rohkesti ka kohe kätte.

Osman leiutab mingi omaomase parlanksi õdususe, õuduse ja elususe vahel. Ta ei kurna meid jäledustega, aga ka mitte lõputu teejoomisega. Vanatädid oskavad tappa, kui tarvis ja pahad saavad oma palga ootamatul kombel, kummalised kujud sujutavad end loost läbi ning on lõpuks täiega põhjendet. Kirjanik laseb fantaasial lennata ning loobki todamoodu omailma, milles sulberdamine lugejale loomupärane näib. Jah, näib, sest ega pärisega sel kõigel ausalt öeldes palju pistmist ei ole. Ja mis siis. On ilukirjandus või jaa?

Võib-olla on sel kõigel, sel lahedalt sujuval lool pärisega enam ühist kui pealtnäha tundub. Omad tumedused hoovavad seal pinna all täpselt nagu me igapäevaelus. Nii turvaline on öelda neutraalselt näiteks: ühistransport. Keegi ei kohustu millekski. Kui rääkida lihtsalt ühisest (lähme ühisega pidusse, tulen õhtuks ühisega koju), siis me saame aru, et see on meie kõigi asi. Osmanil on oskus kirjutada täiesti eluvälised eskapistlikud jutud lugeja ellu sisse. See on üks hüva oskus.

Lugeja otsustada, kas loeb raamatut ühises või võtab lihtsalt takso. Osmanit vist väga ei koti.

Andrus Kivirähk "Kampsun ja päike" (2024), Ilmar Tomusk "Paul hakkab inseneriks" (2024) ja Ali Standish "Uskumatud lood Baskerville Hallis" (2024)

Püüan kimpu panna mõned justnagu lastelood, kuigi mu meelest on hea lastekirjandus märksa märkimisväärsem kui keskpärane "kõrgkirjandus". Aga, jumala pärast, soovitatagu lühikestele inimestele häid pikki jutte!

Kivirähk, nagu tal kombeks, jätkab lühikestega. Ja keerab kohe korgi pealt ning vindi üle. Mida iseenesest ongi ju lapsukestele tarvis. Muidu pärast ei saa veel aru, miks mõni Kafka inimesest põrnika teeb või mida iganes. Mina ei saa siiamaani aru, aga ega minu lapsepõlves ei olnud Andrust ka veel varnast võtta. Mõnusa heakodanlikkuse ja terava absurditaju ühildamises on Kivirähki lühijutud imetabane lugemisvara. Vanematel inimestel meenuvad muidugi professor Kott ning doktor Maisarv / Matšalka… Siinsed suurepärased jutud on siiski algajatele Andruse-armastajatele. Pagana head lood. Ka edasijõudnutele.

Ilmar Tomusk on tõusnud lastekirjanduse tüvitegijaks ning seda teenitult. Tema janti ei aja ja on lausa heas mõttes õpetlik. Ma ei tea, kas Paulist lõpuks ka insener saab, aga raamat näitab noorele hakkajale sellile kätte hunniku huvitavi nõkse. Nii mõnigi neist võib tulevases elus tululik olla. See on õpiku ja põneloo vahepealne teos, mida isegi minusugune vana ront õhinaga ahmas. No on heaste kirjutet ja igapidi asjalik! Hakkad otsast lugema ja järele jätta ei saa. Loodan, et naksakamad noored tunnevad samaviisi. Hea Ilmar, tuleta meelde, kuidas vihikulehest veepommi teha sai! Mitte ei mäleta enam.

Lühikestele inimestele, kes veel ei ole jõudnud kaevuda kõigi aegade suurima kuriuurija Sherlock Holmesi lugude sügavustesse, tuleb soovitada pika nimega raamatut "Uskumatud lood Baskerville Hallis". Kui suutsite pealkirja läbida, on lootust ka raamatu asjus. Tulevase maailma kuulsaima krimikirjaniku noorepõlve sekeldused on lõbus lugemine ja hea sissejuhatus maailma, mis ei pruugigi lahti lasta. Noil kes juba õnge otsas, soovitan eriti lugeda. Näiteks lapselastele ette!

Päris kindlasti üks viimase aja ägedamaid noortepõnevikke, mida maksab naksata ka vanematel.