Sinijärve raamatusoovitused: "Põrmu häirija" on hea Faulkneri-hakatus süvenemissuutlikule lugejale
Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovituste hulka mahtusid sel korral William Faulkneri romaan "Põrmu häirija" ning John Dos Passose "USA triloogia".
William Faulkner "Põrmu häirija" (Kirjastus Salv)
Ameerika Ühendriikide kirjandus on värske nagu noorkuuöö, põlegi õieti teist. Üpris sarnane eestikeelse päriskirjandusega. Mõnes mõttes tsipake vanem, teisest küljest jälle natuke noorem, kui arvesse võtta me vägevat hoolsasti unustet rahvaluulepärandit. Ja siis on ta hopsti taas suts iidsem, kui mõelda tolle kontinendi põlisrahvaste pärandi peale, mis ulatub meiemaa omaga sarnasesse hämavikku, ent oluliselt suuremal maa-alal. Mine võta kinni. Pluss siis see viimase paari sajandi ärevavõitu aja- ja kirjanduslugu, millest üks ja teine on mingit raiska tagumikust naksata proovinud, ent ei ühelgi ole too trikk päriselt välja tulnud.
William Faulkneril äkki natuke tuli. Vaevaliselt, ent Nobeli preemia vääriliselt. Ju üht-teist ütleb seegi tõsiasi. Faulkner sai Nobeli ajal, mil see miskit väärt oli.
William Faulkneri tekstid pelutasid mind lapsepõlves, mil noid esmakordselt läbida püüdsin. No mida hekki. Pelutavad tänini. Siin on seda ühestirivat hoogu, mis samas põimleb tõkestava pikkpajatusega. Ma ei usalda eriti raamatuid, kus otsene kõne on vaeslapse ossa jäetud. Faulknerit pole ma kunagi väga usaldanud. Kuid kindlapihta suudab ta kurvilise kulgemise läbi tuua kohale suure tüki omaaegset Ameerikat. Ja meiesugustel könnidel siin ilmanurgas tasuks jo lihtlabase ellujäämise nimel Ameerika kujunemisest aru saada.
Oma kirjanduse kaudu ei saa me küllap ealeski loota, et meiesid kaugmaadel mõistetaks. Või mine tea. Tulevik ei pruugi olla tume, ent ta hämarikust võib krapsata ka helgemaid hetki. Sellisi kirjanduslikke. Faulkner on Ameerika hämarikust küll üht koma teist välja koukinud ning sõnastanud mõlemale tõlkijale ja lugejale rammusaks rõõmuks. Kange kama – tavaliseks õhtupoolikuks vast ei tasuks esimese asjana ette võtta.
Kui õhtupoolikud üldse saavad olla tavalised. Kui lugemisharjumus, siis miks mitte kange kama, miks mitte jaa. Kui jaa, siis miks mitte Faulkner. Ja kui juba Faulkner, siis miks mitte edasi vaadata.
"Põrmu häirija" võiks olla suurepärane Faulkneri-hakatus süvenemissuutlikule lugejale. Kindlasti mitte esimene pärisraamat, mida ette haugata, aga esikümnes kindlasti. Noored, tuld! Ja vaadake edasi.
John Dos Passos "USA triloogia" (Koolibri)
Jah, miks mitte edasi vaadata. Või tagasi. Kui William Faulkneriga pole mul hingesidet kunagi päriselt tekkinud, siis John Dos Passosega tekkis see juba kunagi kooliajal, mil vanem koolivend laenas räbaldunud paperback'i tollesama ameerikalise kolmlooga, mis tänaseks kaunis vormistuses maakeelde jõudnud on. Toona ma ei osanud nii hästi inglikeelt lugeda, et nautinuks õkva prõlla, ent värk jäi tagaajusse tiksuma. Nüüd, maakeeles lugedes, kihutan täiega.
Ja soovitan teiedelegi, armsad lugejad. John Dos Passos on ka päriselt mineva sajandi ägedamaid kirjanikke. Ta on terake hull nagu James Joyce, ent on ka loetav. Lihtlugejale, mõtlen. Ta annab jube hea ülevaate kolmest olulisest aastakümnendist – jah, sada aastat on sest ajast mööda läinud. Ja võib-olla on ta põhjalikus läbikäigus (mis ajuti väljakäiku meenutab) üht-teist seesugust, mis väärib tänagi meelde jätmist. Äh, muidugi on. Iseasi, kes ja kuidas üles leiab. Kes otsib Ameerika ülesärkamise aluseid ja muresid ja mõttekilde, saab need kätte. Natuke maade ja majanduste tekkimise õpiku moodi, kuigi paljudele tuleb ta liiga vara ja mõnelegi on liiga hiljaks jäänud. Inimeste kogukonnad ei toimi ühes rütmis; ühe kogukonna saabumise/tekkimise/ sündimise rütmi jälgimiseks võimas teos.
Ja ta on nüüd tervikuna meie keeles olemas. Suurteosed ei jõua eestlaste lauale liiga sageli. Kui jõuavad – loetagu. Seda enam, et oleme oleme olukorras, kus inglise keel jõuab lasteni iseenesest (mis on hea), vene keelt õpetavad koolid niikuinii ikkatakka edasi. Aga rootsi ja läti ja soome keele õpetajaid pole kusagilt võtta. Mis siis, et väike rahvas võiks oma naabrite keeli tänavatasandil mõista. Jah, see on jama. Aga kuni jõuame jama lahendama, lugegem end Ameerika ajalukku sisse. Praegu on võimalus.
Ega Ameerika poisid ja tüdrukud Dos Passosest ega Faulknerist suurt rohkem tea kui meie teismelised Tammsaarest või Mati Undist. Jah, ka Elvisest, Bruce Springsteenist, mõnest räpivanast, kelle nime mina ei aimagi (meenuvad LL Cool J, De La Soul, The Fugees). Köetagu perra.
John Dos Passose kõrvale võiks ikkagi kuulata noort Frank Sinatrat või hoopis Robert Johnsoni blues'e enne ristteed. Check it out, ...
Toimetaja: Kaspar Viilup