"Tantsi tolm põrandast" räägib ühe 1980-ndatel Eestis sündinud tüdruku kasvamisest. See on lugu vabadusest ja elujõust, kus põimuvad arstiteadus ja looduseusk, leinad ja tervenemised, piirilkõnd kahe maa ja keele vahel.

"Kui ma peaksin mõtlema kujundile, siis selle raamatu kuju on ring. Ring kui eluring, kui loodusering, aga ka ring kui kõige kordumine. Siin on palju juttu kestlikkusest või vähemalt ma olen sellele palju mõelnud kirjutades. Ka tantsust, tants kui kujund, aga ka tants kui midagi, mis meid läbi elu kannab. Kõige kordumine on siin väga oluline, ka kõik algused, raamatul on ka mitu algust, ja küsimus, kus üldse algab üks elu ja mida see tähendab, kui midagi algab," rääkis Look "Aktuaalsele kaamerale".

KATKEND
lk 87–88 ja 95–98

2.

Vabadus, ütleb raadio. Võimalus, ütleb teler. Paremini, ütleb õpetaja. Vabadus, võimalus, paremini, vabadus, võimalus, paremini, tähelepanu, valmis olla, start!

Üks käsi avab ukse, patsutab õlale, noogutab julgustavalt, lehvitab lävelt. Teine käsi valvab uksel, vaatab kella, ärgitab tagant, märgib numbreid ritta. Üks maailm paisub, teine kahaneb, üks avaneb, teine sulgub.

Kui mul oleks. Kui meil oleks. Küll teie veel. Paigalistumisega pole veel. Pealehakkamist peab. Maailm on valla. Tee tööd, siis. Tikk-takk, tikk-takk.

Uus maailm muutub võitlustandriks, igaüks rabab enese eest. See on üles songitud põld, pihud krabavad, küünarnukid õieli, parimaid vilju. Ta vaatab kõheldes ringi ja kükitab, alustab ka, pühib käeseljaga higi, põlved hõõrduvad verele, muld tolmab, selg tulitab päikese käes.

Ta ootab head sõna. Hea sõna peale süda paisub, imeb kiitusest toitu, lööb kõvemini, pumpab jõudsamalt verd, salvestab hetke mällu, ja mälu on väekas, mälu ei unusta, võimendab, loob tähenduse, igatseb kordust ja kindlust.

Ta avab suu. Ta suleb suu.

Töö. Pingutus. Tasu.

*

Ta seisab peegli ees. Selg sirgu. Rind ette, kõht sisse, tagumik sisse. Teravad pöidlad pressivad abaluude vahele, kisuvad õlgu tahapoole. Krunni tõmmatud juuste juured tulitavad. Ma ütlesin: sirgu!

Nagu hark, meenub talle uduselt, noor naine, selg sirge nagu hark.

Ja kogu aeg vaatad silmanurgast. Pikk kael. Minu tüdrukud käivad sirge seljaga. Kodus harjutate. Uuesti.

Edasi. Õlg vaba, küünarnukid kerges kõverduses. Kael sirgeks, lõug üles. Veel kord.

Noor neiu on valges kõige kenam. Noor neiu istub, jalad koos. Ja ei näri küüsi. Jumala eest, noor neiu ei näri küüsi!

Võimlas plaksub pall, klõmatab vastu kaitsevõrku, traat väriseb. Poiste mürisev naer.

Noor neiu naerab kinnise suuga. Ei tõsta häält. Ei lasku vaidlusesse. Noor neiu ei kaeba, ei lärma, ei võitle, noor neiu talitseb end.

Ta surub huuled kokku. Hammaste taga tormab, kõris pragiseb tuli.

Ja rüht, tüdrukud, rüht! Kontroll ja distsipliin! Ja kogu aeg vaatad silmanurgast: poeaknalt, autoklaasilt.

Ta nihkub, selg ees, ukse poole. Noor neiu?

Ta ei peatu. Teda kannab vesihall pilk.

Noor neiu, kuhu sa lähed?

Pilk upub käsku, hajub silmapiirilt, trikoopael soonib, treeneri hääl on piitsalöök. 

Õhtul seisab ta esikupeegli ees ja tõstab raamatu pealaele. Selg sirgu, rind ette, kõht sisse, tagumik sisse. Ta kõnnib ja vaatab silmanurgast. Raamat kukub. Selg sirgu, rind ette, kõht sisse, tagumik sisse. Raamat kukub. Selg sirgu, rind ette, kõht sisse, tagumik sisse. Raamat kukub.

Raamat ei kuku.

Ta lükkab lõua üles, tõuseb kikivarvukile, tõmbab õlad taha ja kõhu sisse. Ja järsku on seintel silmad, mööbel kissitab, tapeet ja lambid vahivad teda. Nad jõllitavad ta põski ja juukseid, nad jõllitavad ta rindu ja kõhtu, nad jõllitavad ta reisi, sääri ja varbaid. Pilk on võõra pilk.

Raamat langeb põrandale. Ta kummardub. Kaanel on kunstniku nimi, piltidel kehad, kehad, kehad.

/---/

Ta läheb lainega ühes, ta on kiud voogavas mustris. Villane seelik kratsib, pats lööb takti, kuklas kuumab pulss. Kõikjal pulbitseb vool, ta on tilgake meres, ta on samm ja samm. Ta tirib seelikut ülespoole ja astub, jalg tunneb pastla all kivi, aga maha jääda ei tohi, samm ja samm. Samm ja samm, astub ta, pilk varvastel, et mitte komistada, mitte kannale astuda, koos.

Kui laine peatub, ta võpatab, pöördub sisemusest väljapoole, lööb pilgu üles.

Vaikus pahvatab lärmiks. Ümberringi on inimmeri, see sädeleb tuhandes värvis ja kirjas. Kusagil ülal nende ümber on ema ja isa ja vend, aga tema on siin, keset mesilastaru, suvesüdames. Ta lööb pea kuklasse, taevas on eresinine, ta tunneb pärjaks pähe seatud närbuvate karikakarde lõhna. Aga alles siis, kui tantsujuht pulti ronib, lööb staadion tõeliselt huilgama.

Lõpu eel surub naine sõrme suule. Südamega, ütleb ta mikrofoni, nüüd tantsite kõige kallimale. Ta tõstab käed. Paus. Ja siis nad lähevad. Põhjamaa, tantsib ta ja otsib publikust silmi, virmaliste maa, tantsib ta ja otsib kõige kallimat, lainte maa, otsib varju, tuulte maa, otsib õhku, aga varju ei ole ja õhku ei ole. Ta on lõim voogavast kangast, sind ei jäta ma, tantsib ta, taevas kuumab ja vöö ajab pistma, seejärel sulab muster üheks, taevas keerab valgeks, kõrvus kohiseb ja siis ta kukub.

Kui järgmisel päeval kaare all lauldakse, istub ta tamme all ja otsib pilguga ema. Nad söövad vennaga jäätist, sel on uus maitse ja värv. Ta ei tilguta piiskagi maha ja otsustab, mulle meeldib uus, vaatab üles, elujõust tulvil lehed sirutavad end päikese poole.

Järsku koputab vend talle õlale ja osutab üles. Isa vaatab lauljaid ja pilgutab silmi, ta põsk on märg, kaare all lauldakse mesipuust. Ta vaatab vennale otsa ja vend vaatab temale otsa, ta nihkub vennale lähe- male, kleidiserv puudutab kriimulist põlve. Lõpuks ometi mõistavad nad üksteist, tunnevad sama muret, räägivad sama keelt. Teadmisi tuleb ajaga juurde, keel saab alateadlikult omaks, kasvab naha alla. Nad õpivad vaikuse lausestust, pilkude õigekirja, pauside seaduspära, taktitunde hääletuid reegleid, ja seda kõike uue aja ehitusplatsil, kus ihaldusväärset on järsku külluslikult, kus kõik räägivad korraga, nii et end kuulda ja kuulata on üha raskem.

3.

Tuul keerutab hoovil jalakaõisi. Millal viimane, küsib dispanseri arst.

Silme ette kerkib klass. Pinginaaber pühib tahvlit, pluus paljastab puusakaare. Kas sul kustukat on? Võta ise, kostab vastus. Ta tõmbab koti lähemale, tõmblukk siriseb, torkab käe voodri vahele ja kombib. Sõrmed haaravad otsitu, tõmbavad välja. Nägu lööb hõõguma. Leitu on valge ja sile, on piklik ja ümar, aga kile sees, ja kile all on nöör. Ta neelatab, tõukab tooli kriiksatusega kohalt, rabistab leitu taskusse. Süda peksab, ta on petis ja varas, leid hõõgub ja põletab nahka. Ta on võtnud maailmast, kuhu ei kuulu, ta on puudulik, teeskleja, toores.

Millal viimane?

Ta võpatab, tõstab pea. Arsti hääl on terav. Ta vaatab naisest mööda, treenerist mööda, pilkudest mööda. Sein on roheline, lagi on valge, põrand on valge, kaal on valge. Kümme paari kõrvu, kümme paari silmi, kõhud, puusad, reied, mõõdetud ja treenitud koos liikuma.

Ta raputab nõrgalt pead. Arst kergitab kulmu ja silmitseb teda, viipab kaalule.

Raud kolksatab. Paljad tallad, ere email. Jäine metall ajab judisema. Seinad kaovad, ta on kiirtevihus, nüüd näevad kõik puudumist, näitavad näpuga. Arst vahib skaalat ja skaala vahib teda, ta kananahka ja kondiseid põlvi, kõhetuid käsi ja näritud küüsi. Arst kissitab silmi, tõukab sõrmega vihte, kõrvulukustav kõrin, vangutab pead.

Riidesse. Kui sügiseks. Lööb paberitesse templi. Ere prilliklaas kõrvetab keha. Arsti terav pilk torkab nahka augu ja surub küüned lihasse, nülib kihthaaval, kisub valguse kätte häbi. Ta taganeb. Aga laagriraha on valmis, ümbrik on ootel, ma tahan, et ta läheb ja kogeb.

*

Paadisillal on hüppetorn. Ta seisab vööni vees ja lükkab end liikuma. Ta libiseb läbi pruuni vee, ta on helendav nool, libiseb, lükkab, libiseb, lükkab.

Päike kütab. Puit on jala all soe. Suured hüppavad tornist. Iga kord, kui ära tõugatakse, sild võpatab. Ta astub lähemale, trikoo laperdab rinna vastas, ta lööb pilgu üles ja kissitab. Tule ka, utsitatakse tornist, tule lihtsalt seisa siin.

Astmed nagisevad. Trepp on libe, nõtkub jala all. Ta seisatab. Õlad kipitavad.

Noh, ütleb keegi, mis sa ootad, tule vaata. Ta astub lähemale ja vaatab. Järv on tume. Vesi sädeleb. Järgmisel hetkel puudutavad kõhnad sõrmed ta selga, suruvad, tõukavad. Ta kaotab tasakaalu ja langeb, kukub kivina, lõõm saadab teda, kiired vaikivad, ja siis tuleb vesi. See on tihe ja soe, tungib ninna, täidab kurgu ja sõõrmed. Käed tahaks rapsida, peksta, kuid hoog on suurem ja sel ei tule lõppu. Lõppeb vaid õhk.

Aeg on pruun ja vedel, õhk ja valgus on otsas. Tummalt tihenev hämarus kannab. Ta vajub põhja, pehme teki alla, ta hingab järve sisse, ta täitub järvega, ta on järv.

Siis pöördub pind ja teist korda kaotab ta tasakaalu. Ta ei tea, kus on põhi, kus pind. Kopse täidab tuli, tuiskab iilina sisse, ta põleb, keha rapsib ja võitleb, kui järsku puruneb soe tuhandeks killuks.

Lärm tungib kuulmekäiku, pinnavesi keeb. Männid ja vesi ja paadi- sild, õhk on kilgetest paks, vesi pritsib. Ta ahmib õhku, ta öögib vett, ta köhib nii, et sisemusest paiskub kopsutükke, päike žongleerib nendega ja põletab need sisinal tuhaks.

Ta pressib köhides silla poole, vesi kihab. Keegi ei märka, et ta on ära käinud, keegi ei näe, et ta on tagasi tulnud. Võõras tüdruk on ta ammu unustanud, loobib silla kõrval palli, ta rind kerkib veest, kui ta palli teele saadab.

Ta haarab redelist, ronib kaldale, lükkab tennised jalga ja mässib end rätikusse. Riie on nähtamatuse keep ja majja jooksevad üksnes sääred. Ta tahab oma tuppa, suletud ukse taha, voodisse raamatuga, ta tahab istuda ema-isaga soojas köögis.

*

Õhtul lamab ta alumisel narivoodil, ülal kihistavad tüdrukud. Nad lobisevad oma tornis, aga tema torn on salajane ja see on kõrgem kui nende torn. See on kõrgem kui kõige kõrgem torn kogu laagris, ainult tema teab, kus see asub, ja ainult tema julgeb hüpata. Ta ronib üles, kõige tippu, hüppab ja ronib ja hüppab.

Ja ta otsustab. Ma uurin välja, mis on jõud, ma uurin välja, mis on tarkus, ma uurin välja, mis on võim. Ma uurin välja, kas need on midagi kehas, kas need on midagi veres, südames, lihastes, sõrmeotstes, või on see peas, jõud, mis see selline on, ma uurin välja, lõikan lahti, võtan tükkideks, panen kokku ja ma saan aru ja ma tean.

Ühel päeval saan ma aru ja ma tean.