Eesti grammatikakirjanduse rajajaks peetakse Tallinnas sündinud mõjukat balti-saksa pastorit Heinrich Stahli. Tema keeleõpetus ilmus 1637. aastal, mil eesti keelt oli trükisõnas loetud ja kasutatud juba ligi sada aastat. Stahli teos "Sissejuhtatus eesti keelde" trükiti Tallinnas ja raamat oli mõeldud praktiliseks abivahendiks eesti keelest huvitatud iseõppijatele. Raamatu grammatikaosa on suhteliselt lühike, veidi üle 33 lehekülje ja keskendub sõnavormide kirjeldamisele. Grammatikale järgneb väike saksa-eesti sõnastik, kus on umbes 2300 saksa ja 3100 eesti sõna.

Teise meie ajani säilinud grammatika avaldas Johann Gutslaff, Saksamaal sündinud ja Lõuna-Eestis töötanud pastor. Tema 1648. aastal ilmunud "Grammatilised vaatlused eesti keelest" keskendub lõunaeesti kirjakeelele ning on ühtlasi esimene eesti keelt käsitlev raamat, mis trükiti Tartu Ülikooli trükikojas.

"Grammatika seletav tekst on ladina keeles ja käsitlus on põhjalikum kui Stahlil. Grammatikaosa on esitletud 85 leheküljel, sõnastik hõlmab 41 lehekülge, aga jääb pooleli V-tähe juures. Selles sõnastikus on umbes 2000 eesti sõna," tutvustas Habicht ja lisas, et Gutslaffi grammatika oli uuenduslik, eriti käändevormide esitamisel, sest ta tõi käändesüsteemi lihtsustamiseks heebrea keele eeskujul kasutusele rektiivi käände, milles ülejäänud käänete vormid moodustatakse lõppe lisades. Gutslaff esitas esmakordselt ka lausete moodustamist.

Kolmandaks eesti keele grammatikaks ja teiseks põhjaeesti keele õpetuseks on 1660. aastal ilmunud Heinrich Gösekeni mahukas saksakeelne teos "Juhatus eesti keele juurde".

Saksamaal sündinud Göseken töötas pastorina Läänemaal ja suunas oma grammatikateose kõigepealt kohalikele elanikele, aga ka mujalt tulijatele. Esitusviisilt sarnaneb Gösekeni grammatika Stahli omaga. Göseken ise nimetab Stahli oma auväärseks eelkäijaks. Suurim erinevus seisneb grammatikasõnastiku mahus – Göseken koostas saksa-ladina-eesti sõnastiku, mis sisaldab vasteid 9000 saksa märksõnale. Sõnastikus on ka rohkelt rahvapäraseid väljendeid ja sõnu.

Göseken seadis oma grammatikas eesmärgiks keelekasutuse põhjendamise. Ta kirjutas nii: "ja kõnelen ainult sellest meie eesti keelest: kui suur vaev on seda õppida ja rääkida, mitte labasel moel nagu mõnel on kombeks ladina keelt ilma kindlate reegliteta lobiseda, vaid algusest peale õigesti, nii et osatakse selgitada põhjusi, miks midagi just nii öeldakse."

17. sajandi lõpus kui Eesti kirikliku kirjakeele reformimisel tehti olulisi uuendusi keele rahvapärastamiseks, ilmus Johann Hornungi "Eesti grammatika".

Hornung oli Tallinnas sündinud ja Virumaal üles kasvanud vaimulik, kes avaldas oma teose 1693. aastal Riias. Hornung jälgis juba uusi kirjaviisi põhimõtteid, nõndanimetatud Hornungi-Forseliuse kirjaviisi. Rõhk oli endiselt vormistiku käsitlemisel, eriti sõnade käänamisel, mis Hornungil oli varasemate grammatikatega võrreldes asjatundlikum. Lisaks sisaldab tema grammatika ka lühikest lauseõpetuse osa, kus ta kirjeldab sõnade seostamist lauses ja toob ka rahvapäraseid keelenäiteid.