Meie rahvaluule kogumine algas 19. sajandi teises pooles Jakob Hurda suurtest üleskutsetest. Kust me aga teame, milliseid vahvaid ütluseid on eesti keeles enne seda kasutatud? Alates 500 tagasi ilmunud esimesest eestikeelsest trükiteosest on ilmavalgust näinud nii mõnigi raamat, mis sellele küsimusele vastata aitab.

"Võtame näiteks piibli. See raamatute raamat on läbi aegade olnud ammendamatu loomeallikas ja sellest on meie argikõnes rohkelt tuntud ütlusi, näiteks kes otsib, see leiab; sõpra tuntakse hädas või kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb," tõi Voolaid välja.

Kirjalikke andmeid leidub eestikeelsete vanasõnade kohta juba väga ammustest aegadest. Vanimad vanasõnade üleskirjutused leiduvad Georg Mülleri jutlustes, mis ilmusid aastatel 1600–1606. Neid on ka Heinrich Stahli kirikuraamatutes ja eesti keele näidetena muudeski saksa pastoritelt saksa pastorite tarbeks kirjutatud sõnastikes ja grammatikates.

"Neis raamatutes leidub kohti, mis on sõnastatud eesti keeles ja mis meenutavad eesti vanasõnu, kuid samas on neil saksa päritolu, näiteks ütlus igal asjal oma aeg, mis ilmus Stahli lauluraamatus aastal 1637," märkis Voolaid.

Esimene suurem vanasõnakogu leidub pastor Heinrich Gösekeni teoses "Juhatus eesti keele õppimiseks", mis ilmus 1660. aastal. See juhatus sisaldab üle saja vanasõna, sealhulgas tänapäevini käibivad rahvatarkused, näiteks tõbi tuleb hobustega, läheb härgadega või häda ajab härja kaevu sisse.

Ka esimesed eestikeelsed trükitud mõisatused leiame sellest samas Gösekeni grammatikast, näiteks lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata, mis tänini populaarne on.

"Põnev on seegi, kuidas ajaga on sellele mõistatusele antud hoopis uued lahendused. Nõukogude aja lõpust on pärit vastused Kommunaari king, Eesti korrast ära maanteed, Tallinna tänavad või Haapsalu asfalttee ja omaaegne auto sapakas," tõi Voolaid välja. "Minu meelest on väga põnev, kuidas need ütlused on nii tugevasti juurdunud meie keeles, et need säilivad ka ühiskonna muutudes ja kohanevad kultuuris."