Jaak Aru hiljuti kirjutatud vanematele inimestele mõeldud raamat "Alla 65 keelatud" on võitnud lugejate südamed. Raamatu teemavalikule andis tõuke matemaatikust poeg Juhan.

"Kui me saatsime teda koos abikaasaga järjekordselt rongi peale – tal oli ees reis Tartust Tallinna ja Tallinnast Zürichisse ja sealt edasi Lausanne'i –, siis ma rääkisin, et mul on niisugune plaan kirjutada kolmas raamat ja seal on huvitavaid tegelasi. Ta ütles, et miks sa ei kirjuta sellest, millest sa midagi tead. Ja ma ütlesin, et võib-olla tõesti. Kui ma koduteel olin, oli mul peas vähemalt kolm-neli peatükki. See sündis kohe," rääkis Aru.

65. eluaasta on arsti sõnul justkui sotsiaalne märk. "Kui töötada arsti või geriaatrina, siis mingist hetkest võib neid patsiente Saksamaal, kus ma olen olnud 20 aastat, arveldada haigekassaga. Seal on siis erinevad vanused. Teatud haigussündroome võib arveldada 65. eluaastast, vanemate inimeste haigusseisundit võib arveldada haigekassaga alates 70-ndast. Pluss, et anda ikkagi väike vihje sellele, et algab üks teine elu – pensioniiga," ütles Aru.

Üle 65-aastaseid inimesi võiksime Aru arvates kutsuda kas seenioriteks või vanemateks inimesteks. "Praegu on niiviisi: vanem täiskasvanu. Minu ülesanne on kuidagi innustada vanemaealisi. Kui ma ütleks, et ma räägin praegu penskaritest, siis see ei innustaks neid. Ma ütleksin, et seeniorid, vanemad inimesed," sõnas ta.

Saksamaal eakate arstina töötas Aru suurtes haiglates: näiteks Potsdamis, kus 1000 voodikohast 80 on geriaatrilised, ja Berliinis, kus 500-st 40 kohta. Geriaatria põhiülesanne on säilitada vanemaealise hakkamasaamise pärast seda, kui ta on mingi haiguse tagajärjel haiglasse sattunud.

"Kõige lihtsamalt öeldes, kui keegi murrab jalaluu, siis ortopeedia, traumatoloogia osakonnast visatakse ta välja viie päeva pärast. Kui ta läheb koju, ta on kõveras, valude käes, ta ei oska kasutada abivahendeid ja on väga suur võimalus, et ta hakkab pidevalt abi vajama. Geriaatria on sõel, mis aitab vanemat inimest pärast seda, kui tal on raske haigus, et ta ei kukuks hooldusobjektiks. Et ta ei satuks hooldekodusse, et ta ei vajaks koduhooldust," selgitas Aru.

Saksamaalt Eestisse tagasi tulles imestas Aru selle üle, kui vähe rõhku siin geriaatriale pannakse, olgugi et ühiskonnale on sellest väga palju kasu.

"Eesti poliitikud, tervishoiuminister ja haigekassa on ära unustanud, et on olemas geriaatria. Ma püüdsin seda isegi vahetevahel öelda mõnele kõrgel positsioonil oleva haigla nõukogu liikmele, aga ma pean ütlema, et Eestis oleks seda hädasti vaja. See jää on nüüd natukene liikuma hakanud, aga võib-olla seis oli sellest, et ei olnud sellist entusiasti, kes oleks hakanud seda lükkama," leiab Aru.

Kui lähedane eakaga kodus hakkama ei saa, on just geriaatria see, mis teda aitab. "Saksamaal, kui keegi toob oma ema haiglasse ja kodus temaga hakkama ei saa, tal on valud või on kõhukinnisus, siis haigla ongi see koht. Haiglas on see koht geriaatria, kus peab teda aitama. Eestis saadetakse nad siiani koju ja see mulle ei meeldi," ütles arst.

Aru sõnul on Eesti seeniorid erakordselt kenad, koostööaltid ja meeldivad patsiendid. "Ma võtan natuke Pärnus haigeid vastu. Ma pean ütlema, et nad on kenad tegusad inimesed ja mul on hea meel neid aidata. Kui mulle tuleb üks 70-aastane proua, kes on 40 aastat kuskil köögis töötanud ja ütleb, et mul selg nii valutab, ma ei saa seda tööd seal teha ja ma küsin, et miks te koju ei jää, siis vastus on, et meil on nii tore seltskond, mulle meeldib nendega koos seal käia," rääkis ta.

Vanussurve

Aru hinnangul võivad Eesti eakad tihti kogeda ageism'i ehk vanussurvet. "Ageism on vanussurve mingitele gruppidele sõltuvalt vanusest, võib ka noorematel inimestel olla, seda nimetan ma adultism'iks: mis te, kollanokad, teate, eks ole, teil on kõrvatagused märjad," selgitas arst.

Vanemaealiste vanussurvet saab Aru sõnul kõige paremini kirjeldada juuksevärvitööstuse kaudu. "Kui 50-aastane proua, kes tahtis töötada kas sekretärina või kuskil hotelli vastuvõtus olla, aga tal olid hallid juuksed, siis mitte ainult tema lapselaps ei küsinud, kas vanaema näeb juba vana välja, et tal hallid juuksed on, aga ka tööandjad vaatasid. Siis tekkis vanussurve, et sa pead oma hallid juuksed ära värvima, et saada seda tööd ja hoida oma positsioonist kinni. Sinna juurde on nüüd liitunud kortsude väljalõikajad, kortsude kreemitajad," lausus Aru.

Lisaks välisele survele tekib ka sisemine ageism. "Mul on tuttavad silme ees: 65-aastane edukas arst, 65-aastane professor, 65-aastane firmajuht. Minuvanused, kõik nad värvivad oma halle juukseid. Näevad natuke punakad-pruunikad välja, neil ei ole välissurvet. Võib-olla väline surve piirdub sellega, et abikaasa ütleb, et sa näed hall välja. Tegelikult on sisemine ageism. Võib-olla ma ei näe küllalt hea välja, nad ei usu, et ma suudan seda firmat juhtida, võib-olla ma ei näe oma noorte õdede kõrval liiga hea välja. Ageism on nii, ja see on üksikisiku tasemel," ütles arst ja lisas, et Eestis leidub ka sotsiaalset ageism'i.

"Ekstremistlikud parempoolsed ütlevad, et võtame neilt pensioni ära, pikendame pensionile mineku iga. Tegelikult selleks tuleb sotsiaalmaksuseadust muuta. Nii kaua, kui me noortel inimestel tõstame palka, on meil kohustus vastavalt sotsiaalmaksuseadusele see ka pensioniks välja maksta. Eestis on niisugust ühiskondlikku ageism'i tõepoolest rohkem kui Saksamaal," nentis Aru.

Hiljuti tuli välja OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) uuring, mille järgi vanemate ja nooremate põlvkondade vahele tekib aina suurem lõhe. Arstina on Aru sellega kokku puutunud.

"Kui keegi noorem inimene ei ole rahul sellega, mida tema ema või tädi teeb ja ta tunneb, et see segab tema igapäevast elu, siis ta tahab seda ema või tädi mingisugusesse kasti panna. Ta loodab, et arst aitab teda märgistada mingi sõnaga, et ta saaks sellele vanemale inimesele mingisugused raamid. Kes võib-olla läheb jalutama ja kaob kaheks tunniks ära või kes võtab ette midagi sellist, mis tundub imelik. Mina kui arst puutun kokku selle põlvkondadevahelise konfliktiga. Mina isiklikult vähe," ütles ta.

Nii Eestis kui ka välismaal töötatakse selle nimel, et vanemate inimeste kaasatust läbi digipädevuste arendamise ühiskonnas hoida. Eestis on põhirõhk raamatukogudel, kus eakaid arvutit kasutama õpetatakse. Arul arstina seda aega pole, et ise oma patsientidele neist oskustest rääkida.

Et konflikti vanade ja noorte vahel ei tekiks, soovitab Aru teha eri põlvedel asju koos. "Ma mõtlen seda kõige paremas mõttes, kui üks perekond, vanaisa, isa ja poeg käivad koos näiteks suusatamas või sporti tegemas. See on tõesti eestlaslik ja suurepärane. Talutööd ei tehta enam koos, aga ühine liikumine," märkis ta.

Oma poegadega on ta aastaid ühiselt mõtteid liigutanud. "Need kokkusaamishetked on lühemad ja võib-olla me neid mõtteid ja sõnu ja mõisteid liigutame ühiselt vähem, aga ma arvan, et see aitab. Ta kasvab nendele teistele lähemale, kui ta nendega midagi koos teeb. Need on kõige toredamad ajad inimese elus, kui on koostegemine ja koostegemisel on mingi tulemus," ütles Aru.

Siiski näeme ka väga kõrgetel positsioonidel vanu inimesi, näiteks USA presidendid. Aru tsiteerib saksa psühholoog Paul Baltest, kes ütleb, et areng kestab terve inimese elu, mitte ei hakka ühel hetkel taanduma.

"Kui sa satud ka hooldekodusse, sa arened edasi, sa pead uue situatsiooniga kohanema, see on pidev õppimine. Neil on muidugi omal ka surve. Mäletan, et minu ladina keele õpetaja juhtis tähelepanu, et vaata seda Reaganit, ta ei jõua enam käia, aga kui ta lennukile läheb, siis ta teeb viis hüpet sinna lennukile minekul. Ta on vana näitleja, ta tahab näidata, et ta on veel noor ja tugev," sõnas Aru.

Vaim ei vanane

Kui koolis õpetatakse noortele neid bioloogilisi aspekte, mis inimesele vananedes ette tulevad, siis selles Aru kahtleb, et räägitakse ka vanuse mõjust inimese vaimule ja hingele.

"Ma tahaksin öelda, et kui vaim vananeb, on asi väga kehvasti. Siinkohal ma toon näiteid vanemaealisest põlvkonnast. Me võime oma elus vaadata loomegigante. Hando Runnel andis suurepärase intervjuu, kui ta sai presidendilt preemia. Või kui ütleme, et vaim on vananenud näiteks Arvo Pärdil, siis no kuule, see on suisa kohatu! Minu nooruses ma ei tulnud ka kunagi selle peale, et öelda, et vaim vananeb. Meil oli kodus Arnold Matteus. Minu sugulane oli Elmar Salumaa, 88-aastaselt kirjutas ta veel filosoofiaajalugu. Mis vaimu vananemisega siin tegemist on?"

"Kui me jääme sellise materialistliku käsitluse juurde ja ütleme, et see vaim sõltub aju eri piirkondade ostsillatsioonide koordineeritusest, siis ühe väga huvitava näite tõi välja Runnel – ma loodan, et vanameister andestab mulle, et ma tema näite toon –, ta ütles oma intervjuus, et ta sõnad ei tõuse enam lendu tema luule jaoks. Kui ma võrdlen seda Arvo Pärdiga, tema ei öelnud, kui ta "Aadama passiooni" kirjutas, et helid ei tõuse enam õhku. Me võiksime teha niisuguse uurimisgrupi, et uurida sõnalisi suurmeistreid ja muusikalisi suurmeistreid kõrges eas. Siis võtaksime sinna juurde võib-olla mõne noorema põlvkonna esindaja ja siis katsuksime aru saada, kas see sõnade sünkronisatsioon ja ostsillatsioonid kuidagi taandarenevad kiiremini kui helide sünkronisatsioon. Sellega ma olen nõus, et ajus tekivad muutused, aga need on nii väiksed ja neid märkab ainult see, kes kunagi pani kõik oma sõnad helisema," rääkis Aru, lisades et arengu säilimiseks terve elu vältel tuleb muidugi ka ise aktiivselt oma ihu, vaimu ja hingega tegeleda.

Praegusel ajal võivad vanemad inimesed olla väga nooruslikud ja heas vormis ning ka pärast pensioniea saabumist tööd edasi teha. Samas ei ole see Eestis sotsiaalses mõttes mõistlik.

"Eesti on väike riik ja kui keegi istub 75. eluaastani, siis keegi noor peab ära minema. See on töötururegulatsioon. Kui jõuda selleni, et 75-aastane vaimselt ja füüsiliselt kobe kõrgel positsioonil olev tegelane peab loobuma oma kohast, siis minu meelest on tal kohustus anda ühiskonnale tagasi mõnda muud teed pidi, sest kui sul on, siis sa pead seda ikkagi andma natuke kellelegi," arvab Aru.

Aru on välja toonud, et seniste töö- ja eluharjumuste katkemine võib olla suur väljakutse vanema eaga kohanemisel. Ta peab ennast õnnelikuks inimeseks, sest teine väljund oli juba ootamas.

"Mul ei olnud seda muret, sest ma tahtsin juba ammu kolmandat raamatut kirjutada. Kui on see rutiin ja virvarr peas, et mul ei ole hommikul vaja sinna minna, kell 11 ei ole seda vaja teha, kell 14 seda, siis on ikkagi, nii vana õpetussõna, kui see ka pole, vaja leida oma sisemine rahu. Seda ma soovitan kõikidele, kes hakkavad pensioneeruma – nad peavad leidma seesmise rahu, sest sellest rütmist, kus on tümpsmuusika hommikuti autos ja kus kell 12 tuleb iga hommik keegi, kes ütleb, mida sa pead tegema, tuleb välja saada, aga seda saab ainult siis, kui olla seesmise rahu teel," on ta veendunud.

Eesti kultuurist leiab vanemale eale erinevaid vaateid. Oskar Lutsu Arno parim aeg oligi noorus, kodukased, aiavärav – hiljem tabas teda nostalgia kõige selle pärast, mis nooruses oli olnud ja oma kohta ta enam päriselt ei leidnudki. Teiselt poolt Tammsaare, kes läks kogu aeg võimsamaks ja elu kõige vingemad tekstid kirjutas vanemas eas.

Aru on veendunud, et paradiis asub maa peal. "Ma olen sügavalt veendunud, et need värvid ja helid, see klassikaline paradiisi kujutlus on ikka maa peal. Ja kui meie vaim lahkub, karma lahkub, nagu seda ütlevad idamaade filosoofid, siis see on üks teine maailm, kus sellist paradiisitunnet enam ei ole," ütles ta.

Aru on enda jaoks kõige lõpu lihtsustanud: käib klõps, kompuuter keeratakse välja ja seda, mis siiamaani oli, enam pole. "Eks neid võimalusi on ju religioosseid, on võimalusi endale luua mingi illusioon sellest, kuidas sa edasi elad enda lastes ja lastelastes ja kuidas surm ei olegi selline, nagu ta on, kui sul on neli põlvkonda vaadata. Ega ma päris täpselt ei oska seda kirjeldada. See on minu jaoks ka väga suur probleem, kuidas öelda, et ma nüüd olen see, kellel käib see klõps," rääkis arst.

Inimesest huvitavamat pole

Aru on alati tundnud suurt huvi inimese vastu. Ta luges ette teksti, kus püüdis määratleda, mis või kes see inimene siis lõpuks on.

"Inimene on Maal esineva süsinikpõhise elu esindaja. Erinevalt teistest imetajatest, kellest mõned küll, nagu näiteks vaalad ja lõvid, suudavad teha koostööd toidu hankimisel ja järeltuleva põlve kasvatamisel, on inimestevaheline kommunikatsioon ühise mälu tekke ja ühiste eesmärkide püstitamise aluseks."

"Sageli on ühistele sihtidele jõudmiseks vajalik ümbritseva keskkonna muutmine. Inimkogukonna ponnistuse tulemuseks on enamasti kandilised ja ümarad ehitised, aga ka mitmesugused sirged ja kaarjamad objektid. Lisaks ehitustegevusele püüab inimene aru saada nii suurte asjade nagu kosmos kui ka väikeste objektide nagu aatomite olemusest. Tema vaim konstrueerib asjade ja nähtuste käigus saadud teadmistes matemaatikal põhineva maailmapildi. Fantaasiarikast vaadet ümbritsevale, nagu ka võimet armastada, omab planeedil Maa ja tõenäoliselt kogu meie linnuteegalaktikas ainult inimene," lausus Aru.

Tema sõnul teebki see kõik inimese huvitavaks, et ta kannab suuri kive ühest kohast teise, ta loob, püüab vaadata kosmost ja aatomeid. "Meie jaoks kindlasti midagi huvitavamat pole. Kindlasti on olemas, ma ütleksin, ränipõhisel elul, mis ei ole võimatu, võib-olla on teised huvid, aga süsinikpõhisel elul, nagu meie siin oleme, midagi huvitavamat ei saa olla."

Kultuurisoovitus. "Esiteks eesti soost Nobeli preemia laureaat Svante Pääbo "Neandertali inimene". Nobeli preemia saadi selle eest, et inimühiskond sai aru, et meil on sugulased, inimesed, kes elasid siin Euroopas 40 000 – 60 000 aastat tagasi. Soovitus number kaks, mis on tulevikusoovitus. Ma soovitan kõigil lugeda Craig Venteri "Life at the Speed of Light". Ta räägib tehiselu tegemisest, aga see ei ole mitte tähtis. Ühes raamatus ta räägib sellest, kuidas me teleporteerime elu Marsile. Tal on koos Muskiga projekt, kuidas me saaksime ära minna, kui Päike hakkab kustuma, tekib punane gigant ja Maa neelatakse endasse. Et meil oleks mineviku- ja tulevikuperspektiiv. Teaduse suhtes muidugi tuleb kuulata Youtube'ist Sir Roger Penrose'i arutelusid "Consciousness and universe"," soovitab Aru.