Kõigepealt lepime kokku, kas eesti viipekeel on keel või mitte. Ei, tegelikult on isegi see küsimus liigne. Eesti keeleseaduses on selgelt kirjas, et "Eesti viipekeel on iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju."¹ Seejuures on ka täpsustatud, et "iga muu keel peale eesti keele ja eesti viipekeele on võõrkeel."

Tean, et paljudele kuuljatele võib tulla üllatusena, et pole olemas mingit üldist viipekeelt, mida kogu maailma kurdid kasutavad. Jah, olemas on ka rahvusvaheline viiplemine, mis "leiab kasutust siis, kui suhtlejate emakeel on erinev. Rahvusvahelise viiplemise konkreetne väljendusviis kujuneb suuresti olukorra ja osalejate keeletausta põhjal ning sageli viipeid selgitatakse."²

Iga maa kurdid kasutavad aga isekeskis suhtlemiseks oma rahvuslikku viipekeelt. Kurdile eestlasele on eesti viipekeel emakeelena samavõrra kallis kui eesti keel. Eesti viipekeel on eesti kultuuri üks rikkusi, mis on nii sündinud kui arenenud siin – sel väiksel maalapil tihedas kooskasvamises suulise ja kirjaliku eesti keelega.

Eesti keel on auditiiv-visuaalne keel (ingl keeles spoken language), eesti viipekeel aga viipe- ehk visuaal-motoorne keel (inglise keeles sign language).³ Eesti viipekeel on iseseisva grammatilise struktuuri ja viipevaraga, kuuludes prantsuse viipekeelkonda ning olles ohustatud keelte nimekirjas.⁴

Eesti viipekeelt uuritakse Tallinna Ülikooli uurimisrühmas, keskendudes selle struktuurile ja kasutusele, ressurssidele, õppimisele ja õpetamisele ning eesti viipekeelsete kurtide kogukonna uurimisele.⁵ Kui eesti kurtide rahvarühm arvatakse olevat umbes 1500 inimese suurune, siis eesti viipekeele valdajaid on ligikaudu 4500. Eesti viipekeele tõendatud ajalugu ulatub 19. sajandisse, olles seostatud Eesti esimese kurtide kooli avamisega Vändras 1866. aastal. Esimest korda mainis eesti viipekeelt F. R. Kreutzwald 1849. aastal ilmunud artiklis.⁶

Usun, et sellega võib ehk viipekeele kui keele küsimuse laualt maha võtta, kui see üldse kunagi tekkinudki on. See, et ülalmainitud faktid ehk üldteada pole – koolis neid ju ei õpetata – ei muuda neid vähem tähenduslikuks. See, et keel võib olla kuuldava, räägitava ja kirjutatava asemel hoopis visuaalne, kehaline ja miimiline nõuab ehk veidi harjumist, kuid usun, et innovatiivse rahvana pole see eestlaste jaoks siiski kaelamurdev ülesanne.

Seetõttu peaks olema mõistetav, et eesti viipekeelsete lauljate "Iseoma" peole lubamise kõrvutamine venekeelse laulu valimisega laulupeo repertuaari on võrreldamatu kategooria.⁷ Isegi siis, kui peitutakse selgituse taha, et vastustatakse vaid välist survemahhanismi. Isegi kaudselt ei peaks selline võrdlus esile kerkima. Eesti viipekeelsed kurdid on eestlased, kel on iga teise eestlasega samavõrd õigus saada osa eesti kultuuri tähtsündmustest. Liiga kaua on eesti viipekeel oma õigustatud ja õiglasest tähelepanust Eesti ühiskonnas ja kultuuris ilma jäänud.

Kas kurt laulab?

Isegi kui tõdeda, et eesti viipekeel on keel, siis enim tõrgub kuuljate arusaam siis, kui hakatakse rääkima viipekeeles laulmisest ja üldse muusika ning kurtide seostest.

Sel teemal on 2016. aastal avaldanud Sirbis silmiavava artikli "Kuulmisvõimetus ja muusika" kurtide pärimuse ja kogukonna uurija, folklorist Liina Paales.⁸ Eriti juhin tähelepanu artikli osale, kus kirjeldatakse visuaalset viipekeelset muusikat kui tänapäeval kultuuris järjest laienevat kultuurinähtust.

Kurtide muusikast teadasaamine tekitab kuuljatel tihti hirmuseguse tõukumisreaktsiooni – kui teine inimene ei taju ega koge muusikat samamoodi, kui ise oled harjunud, siis näib see ilmvõimatu. Siin ei saa ju olla mingit erisust –kas suudad läbi suu ja kõneaparaadi meloodilisi helisid tekitada või mitte. Kas suudad kõrvadega kuulda või mitte. Nii lihtne see ongi. Kas on?

Muusikat on kirjeldatud kui helikunsti. Mis on aga heli? Kõige lihtsam on tavaliselt selgitada seda kui elastses keskkonnas levivat lainet, mida kõrv veel suudab kuulda. Samas on võimalik heli mõista ka laiemalt – kui elastsuslainet, mida on võimalik tajuda peale kuulmismeele ka teiste meeltega.⁹ Kui korraks anda helidefinitsioonile see laiem võimalus, muutub helikunsti ehk muusika mängumaa hoopis avaramaks, hõlmates ka silmaga nähtava ja kehaga tuntava. Liina Paales toob oma artiklis välja, et "Ilmselt tekitab kehaga tuntavatele vibratsioonidega analoogseid emotsioone ka viipekeelne, silmadega "kuulatav" muusika – iseasi, kas kuuljate enamuskultuuris ollakse sellest teadlik ja osatakse seesugust muusikat väärtustada."¹⁰

Viipekeelne kõne ja laulmine on samamoodi erinevad, nagu suuline kõne ja laulminegi. "Suulises keeles esitatud laulude tõlgendused lähtuvad tekstist, sõnumist ja meeleolust. Viipekeelses esituses on neid laiendatud visuaalsete elementidega, meloodia ja rütm sünkroonitud plastiliste keha- ja käteliigutuste, ekspressiivse miimikaga. /…/ Laulmisel kasutatakse rohkem kahe käe viipeid, käte sümmeetriat, kehaplastikat, miimikagi on väljendusrikkam."¹¹

Muusikaesitus ja -tõlge, sealhulgas viipekeelse koori ettevalmistus nõuab süvenenud pühendumist ning ajamahukat ja hoolsat koos harjutamist nagu ka iga teisegi artisti ja koori puhul. Kõigil inimestel polegi eeldusi saada muusikatõlgiks või viipekeelset laulu esitada – seda võib võrrelda ka kuuljate lauluoskusega.

Eesti viipekeelt kui emakeelt uuriv Tallinna Ülikooli teadur Jari Pärgma selgitab: "Muusikalise sõnumi edasi andmiseks on oluline makro- ja mikroliigutuste võimekus. Makroliigutuste alla kuuluvad õlgade-, tuhara- ning kehaliigutused. Mikroliigutused sooritatakse sõrmede, kaela ja suuga. Pea- ja käteliigutused kuuluvad sõltuvalt iseloomust kas makro- või mikroliigutuste alla. Makro- ja mikroliigutused tähistavad meloodiat ja rütme, viiped ja viipelaused edastavad sõnalist teavet. Käte sirutus alla või üles tähistab tavaliselt seda, kas on tegemist kõrgete või madalate helidega."¹²

Vastuse küsimusele, kuidas üles ehitada kvalifikatsiooninõudeid viipekeelsele koorile, leiabki eelnevast kirjeldusest. Laulude tõlkimine viipekeelde ja viipekeeles laulmine pole veel akadeemiliselt läbi uuritud, ülaltoodu on vaid ukse paotamine sellesse põnevasse maailma.

Kuidas aga eristada viipekeeletõlgi ja viipekeelse artisti muusikatõlget? Viipekeeletõlk töötab muusikalise materjali läbi (sh meloodia, rütmi, dünaamika, instrumendid, teksti, sõnumi ja konteksti) ning loob ja esitab tõlke muusikalise alusmaterjali põhjal juba eelnevalt ette valmistades. Muusikat tõlkiv viipekeelne esineja aga loob artisti esitusest lähtudes uue muusikalise metateose, olles esinedes originaalartistiga keerulises performatiivselt konkureerivas suhtes.

Leian, et teadasaamine kurtide eripärasest muusikast ja sellest, et viipekeeles on võimalik laulda, ei võta kõrvade kaudu kuuldavalt muusikalt mitte midagi vähemaks ega kahjusta selle traditsiooni mingil moel. Pigem vastupidi – muusikataju ning selle nautimise ja loomise võimaluste avardamine muudab kõigi inimeste muusikamõistmist kihilisemaks, sügavamaks, laiahaardelisemaks. "Kurtide muusikavaldkond on mitmekesine: muusikat leidub kuulvatele kõrvadele, aga ka nägevatele silmadele, igale vastuvõtlikule südamele."¹³

Kes on need ühendatud erinevused?

Selle aasta laulu- ja tantsupeo "Iseoma" kontseptsioon pöörab tänuväärset tähelepanu eesti murdekeeltele, mis kahtlemata mõjub kui ühendav jõud. Esindatus on oluline – see, kui kuuleme oma kodukoha murdekeelt laulukaare alt, tekitab meis publiku hulgas viibides tunde, et ka meie hääl kõlab selles ühendkooris. Me oleme seal esindatud. Meid on kuuldud. Meil on tänu sellele oma hääl.

Samasugust läbi repertuaarivaliku esindatuse põhimõtet ei saa (veel) rakendada eesti viipekeelsete laulude puhul. Teisalt on üdini mõistetav, miks ei piisa laulupeol vaid eesti viipekeelsest muusikatõlkest, mis on ette kantud viipekeeletõlgi poolt. Selleks, et kurtidel oleks laulukaare all omakeelne oma hääl, peavad nad seal olema esindatud eesti viipekeelsete lauljate poolt. Rääkimata muidugi sellest, et tegu on Eesti ühe ametliku keelega.

Seda mõtet tõstis ERR-i "Pealtnägija" uudisloos esile ka laulukaare alt välja jäänud eesti viipekeelse koori EPIK dirigent Edmar Tuul.¹⁴

Omamoodi halenaljakas on aga tõdemus, et selle aasta laulupeo erinevaid eesti murdekeeli ühendav kontseptsioon näib eesti viipekeelele tähelepanu pööramiseks kui loodud. "Igast noodist, igast sammust ja igast häälest saab üks – iseoma laulu- ja tantsupidu. Ja me oleme kõik üks ja iseoma rahvas."¹⁵ ja "Me räägime ise oma keelt. Me laulame ise oma häälega omi laule."¹⁶ Üllatav, et laulupeo loominguline meeskond sellest sülle kukkunud ideaalsest võimalusest innukalt kinni ei haaranud.

Selle aasta laulu- ja tantsupeo visuaalset kujundit on kodulehel kirjeldatud kui ühendatud erinevuste õit, mis soovib ühendada erinevasse kogukonda, vanuse- või sotsiaalsesse gruppi kuuluvaid meie inimesi. Samuti on välja toodud, et XXVIII laulu- ja XXI tantsupeo loojaid on inspireerinud inimene ning inimlikkus.¹⁷

Antud situatsiooni puhul näib aga, et nende erinevuste väärtustamine kehtib ainult teatud turvalistes piirides. Kui erinev sa võid olla, et siiski veel ühendamise alla kuuluda?

Näib, et kohe, kui meie teadlikkus põrkub meist tegelikult erinevate elude vastu, millega me varem kokku puutunud pole, millest me midagi ei tea ning mis nõuavad enda seni kehtinud arusaamade õgvendamist, näeme selles ohtu ja ületamatuid raskusi, traditsiooni kahjustamist, võimalikku turvariski, poliitiliselt pealesunnitud punktivõitude korjamist, kauget ja kultuuriga seostamatut sotsiaalset probleemi, avalikku survestamist, loomevabaduse piiramist.

Miks siis küll see inimeste ja inimlikkuse väärtustamine visinal kokku vajub ning keerdub hoopistükkis haavatavamate "erisuste" patroniseerival toonil osatamiseks ja äraspidisel moel enda ohvripjedestaalile tõstmises? Mis piirini kehtib inimlikkus ja kust algab kunsti mittepuutuv sotsiaalne probleem? Kas peo kontseptsioon ongi vaid ilusad sõnad? Selle asemel, et panna kogu jõud sinna, et tõestada, miks midagi ei saa, oleks olnud ju tulevikku vaatavam energiat rakendada tegelikult inimestega rääkimisele ja nende kuulamisele (pean siinkohal silmas kurtide kogukonda).

Kas meid eestlastena on nii palju, et võime lubada endi seast kellegi ära tõukamist? Mitte haletsust ja pähemääritud sotsiaalsete probleemide lahendamist ei peaks me antud situatsioonis nägema, vaid põnevat, loovat väljakutset, mis paneb meid ärevatel aegadel nõnda ühte hoidma, et võiksime üheskoos edasi kesta. Teate ju küll – nagu mesilaspere.

On siis püha või teps mitte?

Kas laulupidu on aga üldse sellise rahvusliku ühtehoidmise manifestatsioon või lihtsalt üks "suure koori kontsert".¹⁸

2017. aastal analüüsis tantsu-uurija Ele Viskus artiklis "Kohtumine püha lehmaga" tantsupidu kui "iga teist tantsulavastust"¹⁹ ning põhjustas sellega asjaomastes ringkondades skandaali mõõtu vastasseisu, kus põrkusid etenduse analüüs ning üldrahvaliku rituaali puutumatu pühadus.

Erinevatel etenduskunstide koolitustel olen seda juhtumit kasutanud kui head näidet ühe nähtuse erisugustest tajumisvõimalustest. Rituaali üheks eriomaduseks lisaks osalusvõimalusele on eesmärgipärasus – soov midagi saavutada. Olgu selleks siis vihmasadu või hoopistükkis midagi abstraktset, näiteks rahvuse eneseteadvuse ja identiteedi kinnistamine. Aga igal juhul peab selle eesmärk ja mõju olema midagi enamat, kui vaid kunstiline ambitsioon.

Niisiis: kas laulu- ja tantsupeo puhul on tegemist kunsti või rituaaliga? Olen palunud oma erinevas vanuses õpilastel määrata enda koht skaalal, kuivõrd on nende jaoks oluline peo üks või teine külg. Vaid vähesed on seepeale koha sisse võtnud skaala eri otses. Enamik on eelistanud asukohta kuskil vahepeal, kas rohkem rituaali või kunsti poole. Oleme järeldanud, et tegu on põneva kultuurinähtusega, milles tajutav rituaali osis võib inimeseti erineda, kuid selle olemasolust mööda vaadata pole võimalik. See omakorda võib tekitada inimeste vahelises kommunikatsioonis väga emotsionaalset vastandumist, kus nagu räägitakse samast asjast, kuid seda tajutakse täiesti erinevatel tasanditel.

On mõistetav, miks professionaalsete dirigentide, heliloojate ja muusikute vaade, ambitsioon ja eesmärk on suunatud pigem laulupeo tajumisele kunsti kategooriates, pööramata eraldi tähelepanu selle osaliselt rituaalsele funktsioonile. Üldlaulupeo kunstilise toimkonna liige Rasmus Puur leiab, et "Laulupeo tegijad pole ise kunagi tegelenud mütoloogilise või sotsiaalse mõõtme loomisega, sest see ei ole nende pädevus ega ole ka see koht."²⁰

Probleem seisneb selles, et osalejate puhul nii laulukaare all kui ees rituaalsest küljest mööda vaadata ei saa ning seda peaksid ka loojad-korraldajad analüütiliselt aduma. Seda enam, et suurpeo kommunikatsioon toetab just nimelt niinimetatud mütoloogilist mõõdet.

Kodulehel on öeldud: "Laulu- ja tantsupidu on meid alati kokku kutsunud ja rahvana ühendanud. Läbi aegade oleme seda traditsiooni nii ühiselt kui ühekaupa oma südameis hoidnud ja õlgadel edasi kandnud. Aga inimestena oleme ikka igaüks ise- ja omamoodi. Ühekorraga kauged ja omad.²¹ ja "Me pühitseme iseoma laulupidu. Et kasvada oma rahvaga. Et armastada iseoma Eestit."²²

Niisiis, paraku tuleb sellega leppida, et sel üldrahvalikul peol on rohkem mõõtmeid, kui "vaid" muusikaline. Tuleb leppida, et seda tajutakse eesti meele ja keele (sh eesti viipekeele ja murdekeelte) esindussündmusena. Tuleb mõista, et kõik sõnad nii olulise ja ajaloolist sleppi kandva peo puhul on märgilised ja võivad enese kaitsmise hoos ja solvumises kellelegi teisele kahju teha. Seda, et viipekeele lubamine UNESCO maailmapärandina kaitstud laulupeole nüüd küll traditsiooni ei kahjusta, on vast naabrid lätlased juba eeskuju näidates tõestanud. 2023. aasta Läti laulupeol esitati 14 000 laulja poolt läti hümn nii läti keeles kui ka läti viipekeeles.

Olles eestlased, kas oleme ikkagi eurooplased?

Kuna kahjuks või õnneks ei mahutu laulu- ja tantsupidu vaid napile kunstiväljale, siis paraku tuleb vaadata seda laiemas kultuuri- ja ühiskonna kontekstis. Laiendades seda konteksti lausa lääneliku väärtusruumi piirideni.

Laulukaare alla pääsemine vast polegi inimõigus, kuid võimalus selleks peaks põhiõiguste raames olema tagatud. Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on artiklis nr 26 "Puuetega inimeste integreerimine ühiskonda" mainitud meetmete austamist ja tunnustamist, mille eesmärk on tagada puuetega inimeste iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus.²³ Kust jookseb Eestis ühiskonnaelus osalemise piir: kas kultuuris osalus on sinna sisse või välja arvatud? Mitte ainult teiste loomingust osasaamine, vaid ka ise aktiivne kultuuriloome (mis on muide ligipääsetava ja kaasava kultuuri üks põhialuseid).²⁴ Maal, mille põhiseaduses on öeldud, et selle üheks eesmärgiks on "eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade"²⁵?

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 28 on lisatud: "Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all." Mida tähendab "eriline hool"? Võiks ju öelda, et see on kõigi teiste suhtes ebaõiglane. Kas mingi haavatava inimgrupi õigustest rääkimine on suunatud enamuse vastu? Kas see haavab enamust? Kas mingi vähemusgrupi, kelle igapäevaelus on niiehknii keskmisest rohkem väljakutseid, esiletõstmine on teiste suhtes ebaõiglane? Kas inimlikult (ja ka seaduslikult) mõistetavad erandid on automaatselt lihtsam tee ja ebaõiglane tagauks²⁶? Ärgem ajagem segi õiglust ja tugevama õigust.

Kui jälgida viimaste aastate Euroopa toetusmeetmeid, on erinevate erisuste (sh erivajadustega inimeste) kaasamisel ja võimestamisel keskne koht. Vähemuste kaitse pole bürokraatlik sunnimeetod, platseebo oma empaatia esitlemiseks, vaid euroopluse sisu. Kas meie kuulume sinna? Või sörgime sabas ja teeme muutusi vaid siis, kui midagi sunnitakse või selle eest raha saab? Ehk võiks meie kui väikerahva sisemine hoolivuse ja inimlikkuse radar olla teistest Euroopa riikidest veelgi teravam?

Paraku ei saa neid põhimõtteid rakendada ainult mingitel teistest teemadest isoleeritud alal – et teeme kuskil nurga taga kõik korda ja siis toome ilmarahva ette. Ühiskonna valupunkte peab lahendama kogu aeg, igal hingetõmbel, erinevates praktilistes tegevustes, nii seadusloomes kui igapäevases suhtluses, nii avalikult kui privaatselt, nii riiklikel tähtsündmustel kui kogukondade keskel. Selleks paremat kohta vast ei olegi kui elus ja arenev kultuuriväli.

Leian, et kunst ja kultuur on ühiskonna juur, õhk ja südametunnistus, mitte traditsiooni dekoratsiooni taha peituv paigalseis või habras uute ideede vastu õhukindlalt pakendatud museaal. Arvan, et riik tohiks eeldada inimõiguste ja vähemuste kaitset juba enne kunstilisi valikuid. Need antused ja eeldused võiks olla loomevabadusse nabanööri ja vereringet pidi juba sisse arvestatud.

Muidugi, kui lugeda kultuuri arengukava aastatel 2021–2030, on selleks eeldused tegelikult juba loodud. Punktis 1.10 on näiteks kirjas: "Tagame ligipääsu kultuurile kogu inimese elukaare ulatuses. Igal Eesti elanikul peab olema võimalus osaleda endale sobivates kultuuritegevustes ja loomealadel nii huvilise kui ka loojana."²⁷

Mida siis selle hea (kommunikatsiooni)kriisiga peale hakata?

Hiljuti ilmunud sõnavõttudes jääb ekslik mulje, nagu oleks EPIK koor ja selle dirigent alles nüüd põõsast välja astunud ja oma õigust nõudma hakanud. ERR-i uudisloost aga selgub, et dirigent registreeris koori eelmise aasta septembris ja eitav vastus tuli novembris.²⁸

Millal veel varem oleks saanud endast märku anda, kui koori registreerimisel, nagu kõik teisedki koorid? Usun, et sihtasutuse poolt oleks olnud produktiivne hakata lahenduste otsimise, kriteeriumite üle arutlemise, dialoogi loomise ja võimaluste tekitamisega pihta juba sügisel. Mitte siis, kui küsitava väärtusega tagasilükkamine selgituste ootel õiguskantsleri ja kultuuriministeeriumi lauale jõudis. Kõrvaltvaatajana näib, et aktiivselt hakati tegelema asjaga alles siis kui viipekeelne koor õigusriigi kohaselt aru päris ning situatsioon avalikuks tuli.

Hea küll, oletamine ei vii kuhugi. Mida nüüd veel teha jõuab? Ärgem laskem nüüd head kriisi raisku. Leiame siit kõigile pooltele inspireeriva ja mitte kohustusemaigulise edasimineku võimaluse. Arutlegem. Ärgem kaitskem või rünnakem, olgem produktiivselt ja rõõmsalt uudishimulikud. Kui vaja, tunnistagem, et mingi väljend või seisukoht ebaõnnestus. Hakakem uuesti pihta. Aga mitte miskis kauges tulevikus, vaid nüüd kohe. Paremat aega kui praegu ei olegi. Kui kogu rehkendust enam ei jõua, siis pool ikka.

Kuna praegu käib Eesti Laulu- ja Tantsupeo sihtasutusel koostöös Eesti Puuetega Inimeste Koja, erinevate erivajadustega inimeste liitude esindajatega ja kultuuriministeeriumiga ka laulu- ja tantsupeo ja selle teleülekande ligipääsetavuse parendamisprotsess, siis nii mõndagi annab veel ära teha ja kuuldavasti on ka plaanis. Hiljuti toimunud laiemas aruteluringis pakuti välja mitmeid võimalusi ja lahendusi²⁹. Võtkem inimesi kuulda ja ühendagem jõud, et sellest tuleks tõepoolest meie kõigi laulu- ja tantsupidu, iseoma pidu. Muuseas, muusika juures on kõige muu ilusa ja hea seas imeline see, kuidas see suudab täita erinevaid inimesi ühendavat funktsiooni.

 ***

1 Keeleseadus–Riigi Teataja Juhin ka tähelepanu sellele, et eesti viipekeel ja viibeldud eesti keel on kaks erinevat asja, mida ka mõtestatakse erinevalt. "Viipekeeltega koos elavad iseseisvat elu ka suuliste keelte visualiseeritud vormid ehk viibeldud keeled (ingl signed languages). Need põhinevad suuliste keelte grammatikal ja neid pruukides muudetakse kõne või tekst viibete ja sõrmendamise (ingl fingerspelling) abil nähtavaks." (Paabo 2021)

2 Keeleminutid. Kui palju erineb eesti viipekeel eesti keelest? – EKI.ee – Eesti Keele Instituut

3 Paabo, Regina 2012. Oma Keel, nr 2, lk 37-46. OK_2-2012.indd

4 Eesti viipekeelest – EVS koduleht

5 Eesti viipekeele uurimisrühm | Tallinna Ülikool

6 Hollmann, Liivi 2006. Oma Keel, nr 2, lk 36-44. oma_keel_2006_02

7 Rasmus Puur: kuidas minust sai empaatiavõimetu | Arvamus | ERR

8 Paales, Liina 2016. Kuulmisvõimetus ja muusika. Sirp. Kuulmisvõimetus ja muusika — Sirp

9 Sound | Properties, Types, & Facts | Britannica

10 Paales, Liina 2016. Kuulmisvõimetus ja muusika. Sirp. Kuulmisvõimetus ja muusika — Sirp

11 Paales, Liina 2016. Kuulmisvõimetus ja muusika. Sirp. Kuulmisvõimetus ja muusika — Sirp

12 Artikli autori kirjavahetusest Jari Pärgmaga. Lisaks: " Tasub põhjalikult uurida ja paika panna liigutuste süsteem, milline liigutus mida tähistab. Mikroliigutus tähendab sageli seda, et toob esile, mis pole muusikas või laulus kohe kuulda. Makroliigutus toob esile, mis on laulus tugevalt esile toodud, näiteks tugevad rütmid on sageli kohe näha läbi makroliigutuste. Mikroliigutused võivad jääda märkamata."

13 Paales, Liina 2016. Kuulmisvõimetus ja muusika. Sirp. Kuulmisvõimetus ja muusika — Sirp

14 "Pealtnägija": miks otsustas laulupeo SA viiplejate koori laulupeole mitte lubada? | Laulu- ja tantsupidu "Iseoma" | ERR

15 Visuaalia ja väärtused - XXVIII Laulu- ja XXI tantsupidu

16 Laulupidu - XXVIII Laulu- ja XXI tantsupidu

17 Visuaalia ja väärtused - XXVIII Laulu- ja XXI tantsupidu

18 Rasmus Puur: kuidas minust sai empaatiavõimetu | Arvamus | ERR

19 Viskus, Ele 2017. Kohtumine püha lehmaga. Sirp. Kohtumine püha lehmaga — Sirp

20 Rasmus Puur: kuidas minust sai empaatiavõimetu | Arvamus | ERR

21 Visuaalia ja väärtused - XXVIII Laulu- ja XXI tantsupidu

22 Laulupidu - XXVIII Laulu- ja XXI tantsupidu

23 Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Eesti Inimõiguste Keskus

24 Viidul, Marleen 2025. Arutelu: ligipääsetav kultuuriruum loob võrdsemad võimalused. ERR Arutelu: ligipääsetav kultuuriruum loob võrdsemad võimalused | Kultuuripoliitika | ERR

25 Eesti Vabariigi põhiseadus–Riigi Teataja

26 Rasmus Puur: kuidas minust sai empaatiavõimetu | Arvamus | ERR

Viipekeelest ja laulupeost | Eesti Puuetega Inimeste Koda

27 Kultuur 2030. KULTUUR 2030 web.pdf

28 "Pealtnägija": miks otsustas laulupeo SA viiplejate koori laulupeole mitte lubada? | Laulu- ja tantsupidu "Iseoma" | ERR

29 EPIKoda arutas laiemas ringis tantsu- ja laulupeo ligipääsetavust | Eesti Puuetega Inimeste Koda