Ma olen end alati pidanud empaatiliseks inimeseks, kes hoolib teise inimese valust, kes soovib, et kedagi ei jäetaks kõrvale, et kellelegi ei tehtaks liiga, et kõik tunneks ennast väärtustatuna. Kui kellelgi on mingi mure, ma võtan selle endasse, elan üle ja läbi. Olgu see oma lähedastega, tehes noorteorkestrit või tegeledes nende küsimustega loomingus. Arvasin, et minust ei saa kunagi seetõttu ka head dirigenti, sest tahan kõiki mõista, kõigiga arvestada, et kõigil oleks hea.

Täna on mulle selgeks tehtud, et kõik on midagi muud, nagu klassikud on öelnud. Ma ei mõistvat, et osa inimesi on meil ühiskonnas kõrvale jäetud, et ma ei märka nõrgemat, et viipekeelsed kurdid ei saagi ju klassikalises mõttes laulda.

Ma saan sellest kõigest aru, uskuge. Meil on ühiskonnas üha suuremad mured, et inimesed tunnevad ennast unustatuna, kõrvalejäetuna, üksi. Meie vahel on praod ning lõhed, me leiame aina uusi põhjusi, et vastanduda. See kõik teeb jõuetuks ja kurvaks. Seetõttu ei taha me kuidagigi oma otsusega mitte lubada viipekoori laulupeole vastanduda erinevatele kogukondadele. Otse vastupidi, et leida läbi laulu inimeste vahel ühist kokkukõla.

Aga kas teil on siis raske võtta viipekoor laulupeole laulma? Keda nad segavad?

Vastus on – õiglustunnet.

Laulukaare alla saamine ei ole inimõigus. Sinna ei pääse kõik inimesed, pole kunagi pääsenud. Sinna saavad ainult inimesed, kes on võimelised piisavalt hästi valitud teosed omandama ja ära laulma. Kuhu tasemepiir tõmmatakse sõltub arvust, kes laulukaare alla ohutult mahuvad. Selle ütlevad meile politsei- ja päästeamet.

On väga palju neid, kes sinna ehk tahaksid pääseda, aga ei pääse, sest nad ei pea piisavalt hästi viisi, nende kodukandis pole (enam) koori või koorijuhti, nad ei saa kooriproovi, sest ühistranspordi-ühendus või tervis ei võimalda sinna minna. Või on ta saatuse tahtel kurt. Aga nad kõik saavad laulupeost osa publikuna, sest see ühistunne, mida inimesed kogema lähevad puudutab neid nii kaare all, väljakul kui ka kodus televiisorite-raadiote taga.

Laulupeole pääsemise eeldus on kõikide jaoks olnud üks ja seesama – tuleb valitud laulud omandada, ette laulda ning proovides käia. Ja kooris laulma õpitakse väga pika aja jooksul ning visa töö kaudu. Nüüd tekiks viipekooriga (hetkel veel) ühele väiksele kogukonnale nende eripärast tulenevalt kaare alla pääsemiseks justkui teised kriteeriumid, tagauks. Sest seda ligi aastast nii vaimset, füüsilist kui muid ressursse haaravat pingutust nad teha ei saa. Kuid see ei ole aus.

See ei ole aus nende suhtes, kes näevad nii metsikut vaeva neid lugusid õppides, oma muud elu kooriproovide-laagrite ümber sättides, hiljem koduski oma partiisid korrates. Ja ka siis võib nende puhul juhtuda, et nad ei pääse peole, sest laulukaare alla mahub vaid kindel arv inimesi.

Laulupeo dirigendina on kõige ebameeldivam ja ebamugavam kohustus kooride n-ö üle kuulamine ja hindamine. Keegi meist ei taha panna neid koore, kellega just on tehtud tore proov, eksami olukorda ning otsustada, kas keegi saab või ei saa peole. See on tohutult stressirohke ja hea meelega me seda ei teeks. Aga meil pole valikut. Ja kui siis tuleb see koor sinna ette laulma, sa näed, kuidas nad on pingutanud, et neid lugusid omandada ja ühiseid aegu leida, sest kes käib kaugemal tööl, kes on ära kolinud, kellel on liikumine raske, kellel on lapsed pidevalt haiged, kes ei näe enam, aga see on ilmselt ainus asi, mis selle küla inimesi regulaarselt kokku toob ja koos hoiab. Ja sa näed neid ette laulmas, kogu hinge sinna panemas. Võib olla mõeldes, et see on vanuse tõttu tema viimane laulupidu. Ja siis pead sina talle hiljem ütlema, et kahjuks te ei pääse oma soorituse tõttu peole. See on nii karjuvalt valus ja ebaõiglane. Ja tänase rekordarv registreerunutega peame nii käituma võib-olla sajakonna kooriga, mitme tuhande lauljaga. Aga meil ei ole valikut, sest muidu poleks laulukaare all "Mesipuu" laulmine enam ohutu.

Me ei tee laulupeole pääsemisel erandeid ühestki sotsiaalsest aspektist lähtuvalt, sest see poleks õiglane. Ette laulavad nii väiksed külakoorid, kellel pole sealkandis enam rohkem inimesi ega paremaid lauljaid, kui ka koolikoorid, kus käib vaid paarkümmend last ja neilgi pole viisipidajaid kuskilt juurde võtta. Samuti on võrdses konkurentsis väliseesti koorid, kellele laulupidu on ilmselt ainus emotsionaalne side (kunagise) kodumaaga, nende kogukonna jaoks sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.

Aga ma olen näinud, kuidas tänu tublile pingutusele saavad laulupeole liikumispuudega, nägemispuudega või kerge vaimse puudega inimene, kuulmislangusega või pärilikku või muud rasket haigust põdev, vähemusrahvusesse või seksuaalvähemusse kuuluv inimene, koduvägivalla all kannatav või suitsiidne inimene, depressioonis, ärevushäiretes ja ATH diagnoosiga inimene. Laulupidu on kõigile ligipääsetav, kes suudavad laulud vastavalt nõuetele omandada, sõltumata sotsiaalsest taustast, soost, seksuaalsest orientatsioonist, laulmist võimaldavast puudest või muust.

Laulupidu on olnud alati kontsert, suure eesti koori kontsert, mitte mõni muu sotsiaalne või mütoloogiline nähtus. See on olnud laulupeo idee läbi aegade ning tänu oma selgele mõttele ning vormile ongi ta püsima jäänud. Selle vedajad on kõigest dirigendid, koorijuhid, kellel on pädevust just ja ainult selleks, mitte muuks. Ja see kõik allub laulupeo ideekavandi võitnud dirigendi meeskonna valikutele. Olgugi et 2004. aastal avaldati poliitilist survet, et laulupeol kõlaks Euroopa Liitu astumise puhul Euroopa Liidu hümn või alles mõni aeg tagasi sooviti kuulda kaare all mõnd venekeelset laulu, siis seda ei juhtunud. Või kui oleks juhtunud, siis vaid kunstilise toimkonna otsusena. Täpselt samasuguse kunstilise kaalutlusena oli tol samal 2004. aasta laulupeol kurtidest kõnelev teos "Can you hear me?", milles kogu kaarealune lastekoor esitas laulu koos viiplemisega. Aga pelgalt sotsiaalse aktsiooni ja välise surve tõttu niisugused asjad ei tohi sündida.

Selliste surveavaldustega, mis tulevad ootamatult laulupeoprotsessi kõige kibedamal ajal, kui iga päev toimub mitmeid proove üle Eesti ja pinge on haripunktis, võime kahjuks lõpuks jõuda sinna, et mitte keegi ei taha laulupidusid enam kunstiliselt vedada, sest koorijuht tahab teha muusikat, mitte olla meedia surve all ja vastama teabenõuetele. Ma tean, et nii mõnigi hea tegija jättis detsembris alanud meedia ja õiguskantsleri surve tõttu võtta viipekoor laulupeole laulma oma ideekavandi esitamata, sest talle ei ole lihtsalt seda kõike vaja. Sest see pink, kes neid rolle välja kannab, on meie väikses Eestis väga lühike. Me räägime ühe-kahe käe sõrmedest. Meil on iga tegija kulla hinnaga.

Jah, te võite öelda, et selles ametis on see palga sees, aga paraku ei ole. Mul on poole aasta jooksul 70 proovi, üks proov kestab 4,5-5 tundi ning enamik neist ei toimu Tallinnas. Ma annan ära kõik oma nädalavahetused ja ka suure osa õhtuid nädala sees, pean olema kogu aeg tipptasemel, kuulama sadu esitusi lugudest, mis mul on ammu pealuu sisse kulunud ja mida ei tahaks järgneva kümne aasta jooksul kuuldagi ning olema seejuures veel värske ja adekvaatne. Hiljem kirjutama kuulatud kooridele kirjaliku tagasiside, millest on neil ehk õppida ja mis neile haiget ei teeks, ent oleks ometi aus. Ja katsu sa veel selle kõige juures haigeks jääda! Inimesed on pool aastat eri Eesti paigus seda hetke oodanud. Siinjuures tasub ka meenutada, mis on erinevate uuringute järgi konkurentsitult inimeste suurim hirm – avalik esinemine teiste inimeste ees. Ja seda me teeme päevast päeva, iseendana, mitte võõraid sõnu kõnelevas rollis, täispinge all. See pole üldse mugav, me kõike võitleme selle hirmuga igapäevaselt.

Ja ärme unusta, et teeme seda kõike oma igapäeva töö kõrvalt, sest millestki peab elama ja oma kollektiivide töö tavarütmis jätkuma. Kui ta siiski, kas missioonist, soovist anda kogukonnale tagasi või armastusest muusika ja kodumaa vastu, selle rolli täita võtab, siis ta jääb veel meedia kaudu avalikkuse silmis lolliks. Miks peaks keegi tahtma seda endaga teha nüüd ja edaspidi? Sina tahtsid ju lihtsalt koos muusikat teha…

Tulles tagasi praegu küsimuse all oleva muutuse juurde laulupidude traditsioonis, siis nagu viimased 30 aastat pärast okupatsiooni, peaks ka nüüd ja edaspidi otsustama laulupeo sisuliste küsimuste üle ainult laulupeo kunstiline toimkond, mitte avalik arvamus või surve. Vastasel juhul ei pruugi ta ühel hetkel olla enam see, mis ta on olnud ja mille pärast tänavu rekordarv inimesi kaare all laulma või publikusse kuulama tahab tulla.

Avalik arvamus ei saa öelda, kes peaksid olema kaare all, mis lood kavas või kes seal juhatama ning seda olukorras, kus ürituse eest vastutajad on olemas ning iga möödalasu korral vaadatakse nende otsa. Teatud konservatiivsus traditsiooni vaates on alati pigem voorus. Kordan veel kord, laulupeo põhiolemus ja pealisülesanne on kooride kontsert. Laulupeo tegijad pole ise kunagi tegelenud mütoloogilise või sotsiaalse mõõtme loomisega, sest see ei ole nende pädevus ega ole ka see koht.

Miks ma selle kirjutise üldse kirjutasin? Sest ma tundsin, et nii laulupeole, selle tegijatele ning sedakaudu mulle tehakse ülekohut. Et minust tehakse empaatiavõimetu, teistega mittearvestav vastaline.

Ma vabandan, kui mu mõtted kedagi riivasid. See ei olnud minu eesmärk. Aga nagu on juba varasemalt öeldud, ei saa laulupidu lahendada kõiki meie riigi muresid. Las laulupidu jääb laulupeoks.

PS! Kallid sõbrad, kes te olete mulle kirjutanud, et me ikka viipekoori laulukaare alla lubaksime, andke mulle palun andeks, et teid alt vean.