Linnateatri publikulemmikuks valiti Argo Aadli juba üheksandat korda. "Ta teeb niivõrd alandlikuks. Ma olen püüdnud südamega oma tööd teha, ju siis see kuidagi peegeldub selles publiku tänus. Paremat vastust ma sellele ei leia," tunnistas näitleja.

Preemiasse ei tohi Aadli sõnul aga kinni jääda. "Tuleb üsna ruttu ära unustada see. Olla õnnelik sel hetkel, aga siis minna edasi, ei saa jääda kinni mingitesse asjadesse. Igapäevane teatrielu läheb edasi, sa pead liikuma, mõtlema ja katsetama edasi, see võib-olla päästab nendest ahelatest," arvas ta.

Elades usalduskriisi ajastul, on teatritöö eriliseks naudinguks Aadli sõnul just see, et see põhineb ainult usaldusel. "Kogu see kollektiivne otsing põhineb väga suurel usaldusel, see on omamoodi võlumaailm, kus sa saad minna selle usalduse sisse. Kui satud argiellu, siis tundub, et kõik on nii kaootiline. Siis on üsna hea olla selles teatrimaailmas," sõnas Aadli.

Paljude silmis võib Aadli ollagi ehk just komöödianäitleja, koomik. Ise näitleja end aga koomikuks ei pea. "Koomika teatris, koomika elus on paratamatu. See käib kaasas ükskõik, mis situatsioonis, see on alati eluga kaasnev nähtus. Teatris ei ole ka muud, et see tuleb üles leida igas tükis, see on see, mis tekitab inimestes elevust, võtab nad kaasa. Ma püüan leida rollist või materjalist üles sellise koomilise nüansi," sõnas ta.

Sellegipoolest tunnistas Aadli, et kaalukauss on tal koomiliste rollide poole kaldu olnud. "Selle võrra on mul hea meel, et praegu meil on peaproovid ja Marta Aliide Jakovski lavastab Linnateatris sellist Iisraeli autorit nagu Hanoh Levin ja tema näidendit "Krum", mis esietendub kohe. Seal on mul küll selle võrra täiesti teine äärmus, justkui on asi koomikast hästi kaugel, on väga traagiline. Aga ma püüan ka selles tasakaalustada seda traagikat," ütles Aadli.

Lavastuses "Krum" seatakse fookusesse inimese. "See teemade ring on väga lai: kuidas olla inimene, kuidas jääda inimeseks, mis asi on väärikus ja mis asi on usaldus, sellise tavalise inimese kulgemise paratamatus. Väga-väga põnev autor ja väga huvitav protsess on olnud," kinnitas Aadli.

Peale etendust rollist väljatulemine Aadlile raskusi ei valmista. "Mõtteaine ja teemad tulevad küll kaasa, ma ei tea, kas see on hea või halb, aga teistmoodi seda tööd vist teha ei saa. Ma ei ütleks, et see on kuidagi ebameeldiv, see on paratamatu selle töö juures lihtsalt."

Kuigi Aadli hindab väga kollektiivset loomingut suurema trupiga, siis on ta teinud ka monotükke, üks huvitavamaid tuli teha teatrifestivalil Shanghais. "Madis Kalmet lavastas Gogoli "Hullumeelse päevikut". Ma olin ainus külaline Euroopast, ülejäänud olid Aasia poole pealt, mängisin Gogolit eesti keeles hiinlastele. See oli väga intrigeeriv," rääkis Aadli ja märkis, et kui igal pool mujal olid kohalikud pidevalt enda telefoniekraani naelutatud, siis etenduse ajaks suudeti sealt välja tulla. "Ükski telefon ei vilkunud, nad olid ära vaadanud selle tund ja kümme minutit," meenutas Aadli, märkides, et ta pole küll kindel, kas ja mida publik tema esitusest kaasa võttis.

Üks keerulisemaid etendusi sama Gogoli tükiga oli Aadlil aga endises Vaba Lava saalis Tallinnas. "Tolle õhtu etendus oli reserveeritud Eesti Psühhiaatrite Liidule, inimesed, kes päevast päeva tegelevad erinevate diagnoosidega. Sellist suuremat haudvaikust saalis ma ei ole kohanud, ma ei tea, kas see on hea või halb või mida nad sellest arvasid. Aga see oli kohutavalt raske minemine tollel õhtul. Kui ma ei oleks teadnud, võib-olla siis oleks olnud teine asi, aga mul oli teada, kes saalis on."

Aadli sõnul sõltub see, kas näitlejale tuleb kasuks teada, kes parajasti saalis on, parajasti käsilolevast loost. "Vahel võib see väga toetav olla. Aga ma tean mõnda kolleegi, kes ütleb, et ärge jumala eest öelge, kes saalis on. Mind see väga ei heiduta," sõnas näitleja.

Nii nagu paljud teised, igatseb ka Aadli tagasi Linnateatri uude vanasse majjas vanalinnas. "Laia tänava igatsus on ikka suur juba. Kalamajas on ka väga tore kõik, hästi on meid seal vastu võetud, aga ma arvan, et meie Linnateatri publik, kes on harjunud aastate jooksul Linnateatris käima, ootab ka väga vanalinna tagasipääsemist. See teatrikompleks on avastamist väärt," arvas Aadli ja lisas, et uues majas on kuuldavasti umbes 600 ust, mida varsti loodetavasti avastada saab.