Muusika on Alar Karist saatnud mingil kujul pidevalt lapsepõlvest peale. "Muusika on ikka kodus olnud, mu ema laulis ning vanaema mängis klaverit. Eks ema mind ka kättpidi muusika juurde viis. Alguses klaverit õppima, aga kuna meil kodus klaverit ei olnud, siis käia harjutamas ema töö juures oli üksjagu vaev, nii et see klaveriõping jäi pooleli," tunnistas Karis.

Perekondlikel pidudel ja sõprade seltskonnas võetakse Karise sõnul ka praegu pillid välja ning laul üles. "Lavalaudadele muidugi ei roni nende oskustega, aga sõprade seltskonnas küll, see on täiesti tavaline," sõnas ta.

Karise lapsepõlve saatsid ka itaallasest lapsstaari Robertino Loreti laulud, mida kõik kuulasid ja kaasa laulsid. "Minagi õppisin need laulud ära itaalia keeles, oskamata sõnagi itaalia keelt. Ma isegi esinesin nende lauludega, üle tee oli juuksur ja kui oli vaja juuksurisse minna, siis pandi väike taburet ja mind pandi sinna seisma ja laulma neid laule, mida ma kodus raadiot kuulates olin ära õppinud," meenutas president.

Saates kõlanud laulud valis Alar Karis samuti ise välja. Intervjuu avas Ultima Thule esituses kõlanud lugu "Liivimaa pastoraal". "See on natuke sellise eneseirooniaga kirjutatud Eestimaa ja eestlaste kohta. Aga eestlased ongi huumorisoonega ja peaks ka tõsiseid asju vaatama läbi huumoriprisma. Teda ei ole esitanud mitte ainult Ultima Thule ja Riho Sibul, vaid ka paljud teised, isegi laulupeol on olnud. Laulupidu on tulekul ja ongi hea vaadata ka selliseid lugusid laulupeo kontekstis," kommenteeris Karis.

Marju Kuudi "Raagus sõnu" kiitis Karis aga nende meloodia ja sõnade pärast. "Kui ma noor olin, siis Marju Kuut jäi natuke tagaplaanile, Jaak Joalad ja kes siin olid kõik, kuna ta laulis džässilikku stiili ja teised lood olid moes. Aga selle laulu meloodia on juba äärmiselt ilus ning sõnad on kirjutatud Peeter Ilusa poolt – see on üks väga ilus kooslus. Jälle natuke minu nooruspõlvest lugu, aga eks teda lauldakse praegu ka ja on uuesti üles leitud."

Peale klaveri oli Karise üheks esimeseks pilliks ka hoopis kannel. "Tartu 2. keskkoolis (praegune Miina Härma gümnaasium) oli kandleklass, meil oli üks väga entusiastlik härrasmees, kes võttis kokku kõik, kes vähegi muusikat tahtsid teha. Seal olid ka mandoliinid ja akordionid, käidi koos ja mängiti lugusid. Minul oli isetehtud kannel, mille nimi oli Nipernaadi," meenutas Karis.

Õppinud on muusikakoolis Karis aga ka viiulit, mis kujuneski tema põhipilliks. "Tartu 2. keskkooli muusikaõpetaja, kes oli toona ka Jassi Zahharovi ellu äratanud, arvas, et ma võiksin viiulit õppida," meenutas Karis, kes lõpuks muusikakoolis siiski ei lõpetanud. "Kui noor oled, siis tulevad igasugused muud huvid, hakkasin trennis käima ning hakkasin viiulit puuriida taha peitma. Ma ei kahetse kunagi elus asju, mida ma teinud olen, aga mõnikord kahetsed seda, mis tegemata on jäänud. Muusikakooli oleks võinud ikka ära lõpetada küll," muheles ta.

Viiul lõpuks aga täiesti nurka seisma ei jäänud, sest kantrihõnguline ansambel Rentaablus, kus Karis laulis ja mängis ka viiulit, pandi ülikoolis kokku endistest koolivendadest. "Kuna mu kõik ülejäänud sõbrad läksid ülikooli majandust õppima, siis nad tegidki ja nimi sai selline nagu ta praegu on, kuigi alguses oli vist nimeks mõeldud Enormous. Aga siis vist Igor Gräzin toona puterdas ta Rentaabluseks ära ja selleks ta ka jäi. Mina ühinesin siis, kui ülikooliaeg sai juba läbi, läksin tagasi oma sõpradega muusikat tegema," rääkis Karis.

Professionaalideks end aga kunagi päriselt ei peetud. "Me ei olnud mingid tõsised muusikud, kuigi vahepeal tekkis tunne, et oleme. Me tegime ikkagi oma lusti rohkem, ja olgem ausad, toona selle eest ka maksti. Mina olin noor teadlane, kahe-kolme laupäevaga oli kuupalk koos, see aitas noorel pereisal natuke ikka elada ka," rääkis Karis.

Kuigi bändiga esineti nii Tartu muusikapäevadel kui ka Eestist väljas, siis päris muusikuteks hakkamisest ei unistatud. "Eks kriitikameel säilib isegi siis, kui terve saal aplodeerib. Tuleb aru saada, kus algab päris ja professionaalne muusika. Kui sa tänapäeval vaatad ringi, kui palju on andekaid inimesi, kui palju muusikat tehakse, siis see on uskumatu. Toona oli nii, et ise tegid pilli ja mõne loo või siis kopeerisid kellegi teise oma ning tuli välja nagu ta tuli. Kuid täna paneb ka kuulaja kriitikameel väga selgelt asjad paika."

Üheks viimase laulupeo meeldejäävamaks looks oli Karise jaoks Mari Kalkuni "Sata-sata!". "See oli viimase laulupeo üks toredamaid lugusid ja siis hakkaski sadama. Kuna ma ise olin kohal ja pidi samal hetkel ka sinna pulti minema ja paar lauset rahvale ütlema, siis see on väga hästi meelde jäänud. See on ilus lugu, eriti VHK orkestriga koos, kes annab sügavama dimensiooni sellele laulule."

Kuigi toredaid muusikasaateid oli ka Eesti Raadios, siis kuulas Karis nooruspõlves palju Radio Luxembourgi. "Seda kruttisid seal paremas ääres, ta küll teinekord läbi kahina tuli, aga sealt sai neid lugusid kuulatud, maha kirjutatud ja õpitud," meenutas ta ja märkis, et tänapäeva voogedastusmaailmas on tegemist hoopis teistsuguse kuulamiskogemusega. "See on aja märk, kõik on nii kiire. Seepärast ma olen uuesti hakanud vinüüle ostma, et rahuldada ennast läbi selle, et paned vinüüli peale, istud maha. Ei ole nii, et klõpsid, vaid plaat ilusti krõbiseb ning kuulad seda lugu."

Tänapäeva popmuusika on Karise hinnanul liialt ühtesugune. "See kriitika on minu meelest õige, et väga üheülbaliseks on läinud see n-ö pop-laul. Paljud tulevadki ühest või kahest august ning sa tunned ära kohe, et see stiil on sama. Eripalgelisust võiks rohkem olla," sõnas ta. "Turg on see, mis paneb paika. Kui selline muusika meeldib laiadele rahvahulkadele, siis muusik teeb seda muusikat. Õnneks on ka erandeid, ja need kohe torkavad ka kõrva, kuuled, et midagi on teistmoodi," lisas president.

Need suured erilised teosed tulevad aga ootamatult. "Sa ei saa ju planeerida, nagu me siin ootame suurt Eesti romaani. Andekad inimesed teevad oma igapäevast tööd ja ühel hetkel ongi midagi, mis teeb hinge soojaks," sõnas Karis.

Väga naudib vabariigi president ka mitmehäälset laulu ja head harmooniakasutust, nii valiski ta üheks kuulamispalaks Estonian Voicesi loo "Eriline". "Mulle meeldib laulus ikka harmoonia, ja kui see veel hästi välja tuleb. See on neil vist üldse üks esimesi laule, millega nad välja tulid. Ta räägib headusest ja headusest on meil võib-olla puudu ja see ei tohiks olla eriline."

Presidendiameti tiheda graafiku tõttu ei jõua Karis kontsertidele nii tihti, kui ta sooviks. Seetõttu kuulab ta muusikat igal omal vabal ajahetkel. "Kui on pikemad sõidud, siis ma panen enda kõrvaklapid pähe ja kuulan sealt muusikat. Mul on taustal alati Klassikaraadio või siis brittide Classic FM," sõnas ta.

Žanripiiranguid Karis endale aga ei sea. "Mulle meeldib kuulata erinevaid žanreid, mulle meeldib fusion, kus pannakse kokku erinevat muusikat, sealt tekib mingi uus väärtus. Kõigega ma muidugi ei suuda kursis olla, kuna nii palju on erinevat muusikat ja stiile. On muidugi stiile, mis ei kõneta ja siis pole põhjust ka pingutada," sõnas ta ja märkis, et kuna muusikat on maailmas palju, siis on muidugi mõistlik fokusseerida sellele muusikale, mis sind kõige rohkem kõnetab, kuid sellegipoolest tasuks kuulata ka igasugust muusikat.

Puuluubi ja 5miinuse ühiselt albumilt valis Karis loo "Kõige usinam kustutaja", kuna muusika funktsiooniks on tema sõnul ka lihtsalt tuju tõsta. "Võib-olla presidendile ei sobi selliseid laule siin soovitada ja lasta, eelkõige sõnade pärast. Aga tulebki olla avatud igasugustele lugudele, ka sellistele lõbusatele totratele lugudele, mida, kui sa kuulad, siis tuleb muie suule ja tegelikult teeb tuju heaks. See on ka üks eesmärk, mida üks muusik peaks tagama," sõnas ta.

Alar Karis on ka suur progeroki fänn, nii on ka üks viimasemaid lisandusi tema vinüülikogusse King Crimsoni album. Progerokini jõudis ta enda sõnul aga hiljem kui muu maailm. "Mõned asjad jõuavadki minu juurde natukene hiljem. Aga progerokk on midagi minu jaoks, mida ma kuulan meeleldi." Vanakooli proge esindajateks valis Karis saatesse aga noored Põhja Konna mehed looga "Kas ma Eestit unes nägin". "Siin on ka teine seos. Ma siin ühes raamatusaates rääkisin ka oma lapsepõlve raamatust ja see oli Kreutzwaldi "Ennemuistsed jutud", kus oli ka Põhja konn muinasjutus sees. Kuna meil on vabariigil sünnipäev, siis võib-olla see lugu sobiks siia ka väga hästi," selgitas Karis.

Muusikata maailma Karis ette ei kujuta, kuid on seda siiski kogenud. "Mu tütar läks Kanadasse vahetusõpilaseks ja ma juhtusin temaga kaasa minema. Käisin neid koole vaatamas, kuhu tal oli võimalik õppima minna. Kui meie kooli uksest lähed sisse, siis sa tunnetad, et seal on muusika, lauldakse ja mängitakse pilli. Siis seal läksid uksest sisse ja said aru, et seal ei ole midagi sellist. Mingisugune tunnetus, et on olemas kohad, kus muusikat ei ole, on täiesti olemas," sõnas ta.