Eva Kübar: on ka variant traumadest mitte rääkida ja lihtsalt armukest pidada
Reedel jõuab kinodesse Eva Kübara dokumentaalfilm "Minu kallimad", mis jälgib polüamoorseid suhteid. Režissööri sõnul jääb polüamoorsetest suhetest ekslikult keerulisem mulje, sest nendes ringkondades tegeletakse probleemidega, mida monogaamsetes suhetes kiputakse kalevi alla lükkama.
Kuidas sa üldse sellise teema peale sattusid?
See sai alguse ikka isiklikest kogemustest. Olin aktiivne meditatsiooni-, tantra- ja vabastava tantsu ringkondades ja siis sõber Andres Maimik hakkas juba ammu hauduma plaani, et võiks neid inimesi kuidagi filmida. Ta ütles, et tahaks tulla kaameraga vaatama, aga mina ütlesin, et Andres, mis sa jamad, ei saa. See ei ole võimalik. Seal on hingeavamise ringid ja nii edasi.
Aga mida rohkem käisin nendel kogunemistel, kus rahvastik on kirju, karaktereid jagub, siis minus endaski tõstis filmitegija pead. Mõtlesin, et tõesti võiks kuidagi proovida siia sisse saada. Alguses oli mõte teha tantrafilm, see oli toona, kuus aastat tagasi, kui ma selle filmi tegemist alustasin, veel uus asi. Kutsusin Andres Maimiku siis produtsendiks ja kaasamõtlejaks kampa. Ta oli kohe nõus ja tantrast koorus konkreetsema teemana välja polüamooria.
Huvitav on see, et just selles ringkonnas on inimesed oma suhetega niivõrd puntras. Näib vähemalt niimoodi.
Eks nad puntras ole igal pool, aga võib-olla seal tegeletakse selle puntra lahendamisega niisugusel viisil, et üritatakse erinevate praktikatega avada inimese sisse kogunenud isiklikke traumasid ja läbielamisi, mis on pärit lapsepõlvest või seotud näiteks vanemate lahkuminekuga.
Kui need inimese sisse pakitud tumedamad asjad lahti löövad ja ventikasse lendavad, siis hakkab igasuguseid asju juhtuma. Võib-olla sellepärast tundub, et siin ringkonnas on probleemid suuremad. Aga tegelikult on asi lihtsalt selles, et nad on otsustanud nendega tegeleda ja siis näib, et need on suuremad. On ju ka variant neid kalevi all hoida, üldse mitte rääkida ja lihtsalt mingit armukest pidada. Seda tehakse ju ka, aga probleem on ikka sama suur.
See film jõuabki üldisemate probleemideni, ehkki alguses on nende tegelastega raske samastuda. Aga te olete nendele inimestele väga lähedale pääsenud ja saanud nende usalduse. Kuidas see võimalik oli?
See on järjepideva töö vili. Ega see niisugune film ei ole, et helistan ja ütlen, et me nüüd nädalavahetusel tuleme kaameramehega ja teie hüpake mullivanni, nagu kokkulepitud oli. Kõigepealt tuleb ikka üpris mitu korda ilma kaamerata kohtuda, lihtsalt sõbruneda, rääkida nendega ja ka endast rääkida. See avanemine on kahepoolne. Usaldust ei kingi ju inimesele, kellest sa ise midagi ei tea.
Kõik pidid seal avanema, ka operaator. Üks kord ma ütlesingi, et järgmisel korral tulen ma operaatoriga. Tegelased ütlesid, siis, et oot-oot, siis me tahame ikkagi temaga ka siin ühe õhtu veeta ja täpsemalt teada, millised on tema kogemused ja suhted, ja mida ta sellest teemast arvab. Sellise intiimse teema puhul on inimesed ju ettevaatlikud, äkki tullakse eelarvamustega või äkki tullakse urgitsema. Nad tahavad olla veendunud, et minu arusaam polüamooriast on ka ikkagi toetav.
Kuivõrd võis filmimine ja protsessi jäädvustamine nende inimeste elukäiku mõjutada?
Ma arvan, et ta tegi nende elu intensiivsemaks, tänu sellele, et ma seal olime ja filmisime. Lisaks oleks võib-olla mõned verstapostid – kui perekonnaliikmele teatati, et ollakse polüamoorses suhtes või kui keegi jäeti maha – toimunud veidi hiljem, kui meie ei oleks peale käinud, et tahame seda filmida. Aga juhtumata nad jäänud ei oleks.
Seda ma ei usu, et meie kaamera kohalolu midagi täiesti drastiliselt muutnud oleks. Filmimise pärast keegi laiali ei läinud.
Kas võtsite endale filmima asudes ka mingi ülesande?
Ikka mõista. Mind huvitas just see n-ö "kaotaja pool", see, kes on sinna polüamooriasse kaasa tõmmatud. Üks pool on alati algataja, kes tahab oma suhet avada, ta käis mingisugusel kursusel, ütleb, et see on nii äge ja teeme jne. Siis on teisel valik sellega kaasa minna või sellest partnerist lahku minna. Mind huvitas just see teine inimene. Kuidas ta ennast tunneb, kuidas sellega hakkama saab ja milliseid valikuid teeb.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor