Loomingu Raamatukogu üks legendaarsemaid vihikuid, 1968. aastal ilmunud valikkogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" jäi pikka aega ainsaks võimaluseks tutvuda Artur Alliksaare luulega. Siit on saanud tuule tiibadesse Alliksaare üldtuntud luuletused, nagu "Aeg", "Kuhu küll, kuhu küll, uhh!", "Olen ürgloitsu logose laps", "Õhtute kollane tolm" ja "Olematus võiks ju ka olemata olla".

Paul-Eerik Rummo valis kogumiku tsüklitesse luuletusi Alliksaare erinevatest loomeperioodidest ning kirjutas saatesõnas, et pidas oluliseks valgustada Alliksaare luuletamise tulemuste kõrval ka tema luuletamise protsessi, silumata ürgkaootilisust ja kõlade vabajooksu. Lisaks on uustrükis taastatud värsid, mille tsensorid käskisid esmatrükist eemaldada.

Raamatust leiab ka Paul-Eerik Rummo saatesõna ja lisaks tsensuuri tõttu esmatrükis avaldamata jäänud Leo Metsari saatesõna. Kuldsarja väljaandesse on lisatud veel ka pilte Alliksaare käsikirjadest.

"Aeg"

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.