Kontsertetendus "Hääle andmine". Dirigent Triin Koch, lavastaja Maria Usk, dramaturg Maria Lee Liivak, valguskujundus Tambet Juzar, helikujundus Showteck OÜ. Jutustaja Piret Salmistu.

Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor pole kunagi peljanud olla (nais)kooride esirinnas, õnnestunud sünnipäevaetendused kiitsid nii esinejaid kui kuulajaid. Dramaturg Maria Lee Liivaku saatesõna kavakaante vahel toob esile hääle, mis kunagi ei ole kunagi üksi – ikka kajab vastu ümbritsev või kostab kaasa sisemine.

Hääle andmine on koorimuusika juures hetk enne teost, kui dirigent õigele häälestusele viitava noodi või kolmkõla koorile ette ümiseb. Hääle andmine teosele on helilooja partituuri järgi teose esitamine. Hääl oma lõputute varjunditega on meile nii igapäevane tööriist suhlemisel kui personaalne audio-isikutunnistus. Häälega luuakse kuvandit, hääle järgi tunneme sõpru, häälega meelitame-keelitame, kamandame-käsime või jutustame ja laulame. Häält ja hääli on täis terve ilm. Ülikooli naiskoor oli valinud sünnipäevast rääkimiseks loo vaeslapsest, kes tänu esivanematelt hääle saanud lauludele suutis kasvada naiseks ja anda ise hääl uutele lauludele.

Kontserdi muusikaline ülesehitus tekitas erksust, 13 laulust kuus kõlasid esiettekandes (Mari Amor ja Patrik Sebastian Unt). Uute teoste vahele laotusid Pärt Uusberg, Tormis/Kõrvits, Mart Saar ja Kadri Voorand. Alguslaul Ester Mägilt ja lõpulugu Mariliis Valkonenilt raamistasid vahejuttude ja liikumistega rikastatud muusikapalad ning ausalt öeldes oleksin sünnipäevaga olnud rahul ka siis, kui esitusele oleks tulnud üksainumas laul, Miina Härma "Küll oli ilus mu õieke" (tekst Anna Haava). "Jummel küll, andke meile veel Härmat", mõtlesin laulu lõppedes. Imeliselt jutustatud lugu surmale kaotatud armsamast, külmavärinad tulid peale. Ah et rahvusromantiline ja kes sellist muusikat enam tahab kuulda? Tahan küll! Kõik oleneb ju kuidas muusikalist materjali mõtestatakse ja kuulajale läbi südamehääle esitatakse. Oi, küll oli ilus see lauluke!

Aga õnnelikuks tegevaid laule oli teisigi. Patrik Sebastian Unt "Rukkilill" (tekst Alide Soopõld-Saar) puhul saatis mind lootus, et laul leiab tee harrastusnaiskooride repertuaari, sest on igati seda väärt. Mart Saare "Hällilaul" (tekst rahvaluule) õrn ja ema südamehellusega kaetud uinutamise laulu esituse eest 12 punkti! Eelseisval laulupeol naiskooride kavast Kadri Voorandi "Kullatera" (tekst Kristiina Ehin) on juba praegu kooride suur lemmik – seekord mõjus laul mulle kui armastus, mis tabab naist keskeas: küps, teadlik, rõõsa ja hellitav. Kõik säras ja sillerdas, lihtsalt imetabane. Ja Mariliis Valkoneni vietnamipärase meloodiajoonisega filosoofiline mõtisklus "Aegade aias" (tekst Mathura) kontserdi lõpus jutustas, kuidas kõik jääb alati kusagile alles, isegi, kui ta on kaotatud või purunenud.

Laulude vahel kõlasid vahetekstid, mis pärast esimest kohmetust publiku aplausi lämmatades oma õige rütmi leidsid. Tavapärasest kooriesinemisest kõvasti elavam lavaline liikumine pärssis paaris kohas mõnd kokkukõla (koor arvatavasti ei kuulnud teineteist) ja mõnes kohas tajusin lauljate liikumist liikumise enese pärast, aga kokku sai kirgas ja nakatav kulgemine, lisaks kaltsunukk, näomaskid ja valgusmängud. Mänguline ja meelierutav.

Küll tegi mind aga kohmetuks keset lava paigutatud plastikust ruum või kast, mis pidi ehk kehastama naise südant või eluenergiat või minupärast kasvõi koorilaulu Mekat. Tahtsin laulude ajal näha ikkagi koori ennast! Ehk oleks saanud selle kasti asetada ülespoole? Või äkki kammitses lavalist ülesehitust katelde saali suhteliselt komplitseeritud ruum ja Tartu etendusel säärast probleemi polnud? Aga ehk segaski see vaid mind, sest istusin täpselt selle pisut mu maakodu kasvuhoonet meenutava kasti vastas ja õhtu edenedes muudkui ootasin, et kasti seinad langevad ja kamakast väljub no kas just prints valgel hobusel, aga vähemalt Tähemõrsja või kasvõi Miina Härma ise. Ühesõnaga, ma ootasin, et kobakas teeks mingit laadi taassünni, aga võta näpust.

Seevastu helivõimendus oli igati sümpaatne. Väike balansiline ebakõla tekkis, kui pianist (oleks võinud suurepärase pianisti Jaan Kapp nime ka kavalehele panna!) saatis süntesaatoril lavanurgas laulvat koori; ent kui koor rivistus laulmiseks lava ette, oli kõik heliliselt tasakaalus. Ka valguskujundus oli elav ja etenduse kulgu tooniv. Kivi viskan aga kavakujundaja suunas, sest mustal põhjal roosaga või roosal põhjal valge ja sinisega trükitud tekst lihtsalt ei paista välja. Ja kuigi publikul oli piisavat valgust, et kava lugeda, tegid ebaõnnestunud trükivärvid teksti lugemise võimatuks ja ma ei ole daltoonik! Klassikaline must-valge on ikka see kõikse publikusõbralikum, uskuge mind.

No kui need paar porinat on nüüd ära porisetud, siis saputan seelikusaba sirgu ja ütlen uhkusega, et mu silmad on seda näinud ja mu kõrvad on seda kuulnud. See oli üks kaunis ühesolemine, väärikas hääle andmine. Läbi talvelumise kirdetuule pärast kontserti kodu poole kiirustades märkasin, et Paksu Margareeta juures punnitasid maakamarast otsapidi välja nartssissitüükad. Kevad on kohe käes. Ohh!