Eesti Rahvusmeeskoor käib 80. hooaega, kontserdihooaeg on olnud aastapäeva vääriline. Kooris laulev dirigent Kuldar Schüts pakkus meeskooriga muusikalise õhtu, mis kuulajail niipea ei unune – sedavõrd köitev oli see.

Rahvusmeeskoori kontserdi "Maa psalmid" pani kokku Kuldar Schüts. Kui koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja mõni aasta tagasi Kuldarile selle ettepaneku tegi, ei kõhelnud too arvatavasti hetkekski.

Juba kontserdi avalugu lõi tunde, nagu kuivaksid mu põskedel äsja alla sadanud vihmapiisad – avan selles lummuses silmad ja näen maailma kõiges tema viletsuses ja mures. Rootsi helilooja Henrik Dahlgren "Son to Mother" (2017) on loodud ÜRO inimõiguste deklaratsiooni väljakuulutamise 70. aastapäevale pühendatud kontserdi tarvis ning toetub kodanikuõiguste aktivisti Maya Angelou tekstile. Laulu esimene lause "Mina ei alusta sõdu" ning rahvusmeeskoori lauljate kuuereväärile kinnitatud Ukraina lipp annaksid tõlgendamiseks mõtteainest suisa Juri Lotmanile endale.

Teose lõpu sujus üleminek järgmiseks teoseks, Veljo Tormise "Raua needmiseks", joonis veelgi rasvasemalt alla inimese teise omasuguse veristamishimu teema. Raud, mis aegade algusest on inimese taotud ja olnud taltsas kui koduloom, on nüüdisaja sõjatehnikat loetledes muutunud üleilmset kaost loovaks koletiseks. Kui aktuaalne on see helitöö täna, Tormise 95. sünniaastapäeva eel! Nii elujõuline, suisa elujanuline ning kahe nüüdisaja helilooja vahel sirutus Tormise oraakellik teos veel eriti esile. Rahvusmeeskoori solist Oliver Povel on otsekui sündinud selle rolli jaoks, koos teose teise solisti Andres Alamaaga moodustasid nad veenva duo. Väga mõjus ettekanne!

Kontserdi nimilugu, ameeriklanna Sarah Kirkland Snideri "Psalm of soil" (2013) jätkas mõtteliinina inimese ja maa suhet: kuidas me pühendume maale, mida harime; loome oma kodupaiku ja rajame tammikuid või talusid, võitleme nende eest kui vaja ja peame neid hinges kalliks ka siis, kui tuleb lahkuda. Kuulates adusin selgelt üht mälestust, mil tüdrukutirtsuna vanaema karjamaal varahommikul udu tõusmist imetlesin – maa niiskus rõskamas paljaid sääri, niiske uduloor paitamas juuksetukka. Milline on meie side maaga, kuidas see sünnib ja miks me seda vajame? Teos kõlas nõtkelt ja kuulajasõbralikult, kergelt heakõlalise ja isegi heasoovlikuna.

Cyrillus Kreegi Taaveti laul 137 "Paabeli jõgede kaldail" (1938) järgnes sellele justkui koraal, mida kuuled juhuslikult vanast pühakojast möödudes ja mis sind oma vana slaavi kirikulaulutraditsioonide värvilise toekuse ja igavikulise meloodiajoonisega mõneks ajaks täiesti paigale naelutab. Kreegil esmalt just meeskooriversioonina valminud teos kõlas rahvusmeeskoori esituses väga ühtlaselt ja kantuna ja oli hea näide, kuidas tükimat aega tagasi kirjutatud muusika ärkab teistmoodi elule nüüdismuusika kõrval esitatuna.

Kontserdi peateos oli Ameerika helilooja Paul John Ridoi tsükkel "Songs of Sky and Sea: A Song Realization" (2016). Selle helitöö eel ja järel kõlanud muusikapalad, mis teineteist toetasid ja/või vastandusid, lõid ümara kompositsiooni ning haarasid kuulaja jäägitult enesega kaasa. Teos ise algab surmahetkest ning jutustab hinge käänulistest püüdlustest ülima armastuse allika juurde. Ameerika uuemale muusikale omane liikuvus, heakõlalisus ja tillukeste meeldivate tsitaatidega pikitud helikangas lõi sooja ja turvalise atmosfääri, solistide paigutamine koorist pisut eemale laiendas ruumitunnetust, solist Heldur Harry Põlda sobitus oma partiiga koorifaktuuri sisse väga kenasti ning publiku nägemismeeli haaras ka ekraanile kuvatav maitsekas ja kütkestav video: sufitants ja viljapõld, peotäis puhast vett ja tähistaevas. Kokku moodustus paarikümneminutiline ühine kulgemine, mis toonitas inimese janu armastuse järele, südamega äratundmise ja oma egost loobumise vajadust. Et toimuks taipamine. Aga kas toimub?

Ka Tõnu Kõrvitsa (1969) teos "Do Not Go Gentle into That Good Night" (2024), mis on rahvusmeeskoori esituses kõlanud vaid ühe korra mullu sügisel, jätkas eelmise teosega loodud lummust. Elu ja surma käsikäes liikumine ja surelikkusele peatee andmine – nii igapäevased teemad meie argielus. Kõrvitsale omased harmooniaklastrid ja -vigurid süvendasid veelgi vajadust leida võtmekood uksele, mille taga elab armastus. Väga kaunis esitus!

Minu jaoks jäi muusikaliselt teistest natuke õhemaks ameeriklase Timothy Takach teos "Luceat eis" (2001) – küll lootustandev ja mažoorne teos, kuid tundus pisut liiga etteaimatava liikumistega, kohati isegi klišeelik, aga see on minu isiklik probleem. Igal juhul oli see hea üleminek Kõrvitsa teoselt Arvo Pärdi krestomaatilisele teosele "Da pacem Domine", mille esiettekanne toimus märtsis 2024 Madridi pommirünnakus hukkunute mälestuseks pühendatud kontserdil. Pärti pole üldse lihtne laulda ja seda isegi rahvusmeeskooril, oleksin ka oodanud nõks väljapeetumat tempot. Aga jällegi – minu probleem.

Ja kui publiku tungival nõudmisel kõlas lisaloona Gustav Ernesaksa Juhan Smuuli tekstile kirjutatud "Kutse" (solist Heldur-Harry Põlda), tegi koor sellega kummarduse omaenda ajaloole, nendele inimestele, kes on rahvusmeeskoori toonud hetke, kus nad on täna. See oli väga südamlik žest.

Lõpetuseks. Oli elamus! Eesti Rahvusmeeskoor on erakordselt heas ja stabiilses kõrgvormis. Kuldar Schütsi koostatud ja dirigeeritud kontsertõhtu oli kaunilt heiklev pärl juubelihooaja pärlikees. Ootan juba järgmist kontserti!