Vastne Harjumaa teatripreemia ja SEB publikupreemia laureaat Heldur Harry Põlda on mitmekülgne muusik, kelle jaoks muusika tegemine on sama loomulik kui hingamine. Elu on Helduri teele toonud muusikalisi tegevusi viiulimängust dirigeerimiseni, võtnud lauluhääle ja selle siis tagasi andnud. Alates 2021. aasta sügisest on ta solist Rahvusooperis Estonia, mida peab oma koduks ja mis ta avasüli vastu on võtnud. Kohtume Helduriga tema stuudios, kus valitseb mõnusalt loominguline õhkkond ja on valmimas uus lugu tantsutrupile.

Pisut freudistlik algus, aga räägi mulle oma lapsepõlvest. Milline oli Heldur lapsena? Sul on ka vanem vend?

Minu vend Johannes Põlda on minust kolm aastat vanem ja kui ma sündisin, siis mängis tema juba viiulit. Ma sündisin otse kolmeaastase Johannese viiulikääksutamise keskele ja siis ei saanudki ju kuidagi nii olla, et ma poleks muusikast huvitunud. Väljaspool muusikalisi tegevusi olin ma väga elav ja rikka kujutlusvõimega laps. Ma võisin tunde ja tunde Saaremaal aias lihtsalt puuoksaga mängida, mäletan, et tundsin end siis tõeliselt vabana. See on privileeg, mida paljudel tänapäeva lastel ei ole. Tegin palju lollusi ka… Ükskord sõin terve purgi lastele mõeldud vitamiine ära — need maitsesid nagu kommid. Purk ise oli kõrgel kapi otsas. Kui vanemad avastasid, et purk on tühi, küsisid nad, et kumb meist seda tegi. Mina ütlesin loomulikult, et Johannes tegi, sest ta oli minust suurem ja oli loogiline, et tema need vitamiinid kapi otsast kätte sai. Kui ema küsis, et kuidas ta siis sai need sealt kätte, ronisin ma kapi otsa ja näitasin, kuidas Johannes need sealt alla tõi. Muidugi jäin siis vahele!

Mainisid, et venna eeskujul soovisid ka ise muusikaga tegelda.

Jah, ka mina tahtsin seda "pulgaga pilli" mängida ja ma arvan, et nelja- või viieaastaselt ma selleni jõudsingi. Mulle kingiti kuueteistkümnendikviiul, mille peal mängib praegu mu kolmeaastane vennatütar. Mäletan, kuidas isa kõigil lõunapausidel koju tuli, et vennaga muusikat teha. Ta mängis ja laulis klaveri saatel ning see kasvatas meis huvi ja soovi muusikaga tegelda.

Ja siis tuli Kuressaare muusikakool, loomuliku valikuna? Millal te Tallinna kolisite, et õppimisvõimalusi laiendada?

Olin natuke nagu kaasreisija. Vend oli see, kes käis konkurssidel ja sai häid tulemusi ning siis otsustati, et parema hariduse nimel tuleb kolida Tallinna ja astuda Tallinna Muusikakeskkooli. Johannes asus õppima Ivi Tiviku juurde ja ka mina astusin muusikakeskkooli teise klassi viiuli erialale. Samas teadsin, et ma tahan väga laulda Rahvusooper Estonia poistekooris, mida olin varem kuulnud. Ma olin Saaremaal Pilvi Karu juures laulmisega tegelnud, seega näitasin üles initsiatiivi pigem laulmise osas. Tegin sisseastumiskatsed poistekoori ettevalmistuskoori, kuid juba poole aasta pärast sain põhikoori lauljaks.

Kas sinu dirigeerimishuvi on seotud poistekooriga?

Ma nägin Hirvo Survat koori ees töötamas ja ka dirigente orkestri ees tegemas midagi, mis mulle suurt huvi pakkus. Ma ei teagi, mis mind dirigeerimise juures sedavõrd võlus, aga midagi seal oli. Kümneaastaselt tundsin, et minust võiks saada dirigent. (Naerab.) Olen elu jooksul seoses muusikukarjääriga väga palju erinevaid asju soovinud ja käidud teekond on mind kindlasti rikkamaks teinud. Kuna minu ainus soov on olla muusik, siis kõik, mis selle sõna alla mahub, on puhas kuld. Seitsmendas klassis võtsingi endale lisaerialaks koorijuhtimise, mida õpetas Hirvo Surva. Mul oli hääl veel murdumata ja ma mäletan, et oma eksamid tegin nõnda, et laulsin, dirigeerides vokaalpartiid sopranihäälega. Seda vist väga palju maailmas ei
juhtu…

Kuidas kaalukauss laulmise poole kaldus?

Mu hääl murdus, kui olin viisteist; pärast seda ei tulnud mul laulmine enam hästi välja. See ei olnud minu jaoks traagiline, sest ma keskendusin siis pigem viiulile ja dirigeerimisele. Lasin häälel lihtsalt olla. Püüdsin küll laulda, aga hääl tuli minu jaoks valest kohast. Umbes seitsmeteistkümneselt jäin ühel päeval tõsise külmetusega koolist koju. Mulle meeldis siis kuulata oma lemmiklauljaid Franco Corellit, Mario Lanzat, Luciano Pavarottit… Kuulasingi Pavarotti esituses "Nessun dormat" ja mõtlesin, et väga naljakas oleks teha hääletuna ooperihäält. Laulsin kaasa ja ma ei tea, mis tol hetkel juhtus, aga midagi minus avanes ja see hääl, mis välja tuli… mul ei olnud ju midagi kaotada ja nii ma surusin jõuliselt oma häält kõrgetele nootidele ja minu üllatuseks need ei katkenud. Kohe, kui ma terveks sain, läksin kooli harjutusklassi ja hakkasin iga päev sõna otseses mõttes karjuma. Püüdsin üles leida seda, mille tol korral avastasin, et mõista, kust ja kuidas see tuleb. Laulsin läbi tohututes kogustes ooperirepertuaari. Milline seitsmeteistaastane noor seda teeks? Ma arvan, et juhtusin kuulama väga palju häid vana kooli lauljaid, kelle tehnikat ma imiteerisin. See on libe ja ohtlik tee, kuid nad tõesti olid suurepärase kooliga: Caruso, Björling, Gedda… Tegelikult ma terve kooliaja kahtlesin, kas ma ikka olen tenor. Kõrgetel nootidel piano's laulmine ei tulnud mul välja. Samas olid mul tenori noodid olemas.

Londoni Guildhalli Muusika- ja Draamakool on ilmselt üks nõudlikumaid koole. Millised on selle kooli suurimad väärtused, mis selle muusikute hulgas nii ihaldusväärseks teeb?

Olin sellest koolist varem kuulnud, sest seal on õppinud ka mitmeid eestlasi, näiteks Oliver Kuusik. Seal õpetas David Pollard, kes juhendas üht minu lemmiktenorit vanamuusika valdkonnas, Toby Spence'i. Uurisin teiste koolide kohta Saksamaal ja Inglismaal, sest Londonis on lisaks Guildhallile ka Kuninglik Muusikaakadeemia ja Kuninglik Muusikakolledž. Viisin paberid sisse vaid Guildhalli, sest tundsin, et see kool võiks mulle sobida. Kooli ja õppekavade ülesehitus oli niivõrd sümpaatne — seal on isegi orkestriauguga teater, kus lavastatakse oopereid. Loomulikult sinna ma minna tahtsingi! Nagu nimi juba ütleb, on seal lisaks muusikale ka draama osa, ehk et seal õpetavad praeguse aja tuntuimad näitlejad ja lavastajad. Üks minu draamaõpetajatest oli John Ramster, kes nüüd kevadel tõi Vanemuises välja Puccini "Boheemi". Selle kooli on lõpetanud näiteks Orlando Bloom ja Daniel Craig. Ma ei pidanud oma valikus pettuma. Elu oli Londonis küll väga kallis ja õppimiseks tuli tuua palju ohvreid, aga õnneks toetati mind ka Eestist. Tänu sellele ma seal õppida saingi. Nüüd tahan siin lauldes osakest sellest tagasi anda.

Mis sa sealt kaasa said?

Terasest närvid, tööeetika, vastupidavuse, detailitäpsuse ja palju laulukogemust. Laulja jaoks on oluline, et ta saaks palju laulda ja katsetada erinevaid asju. Meil olid igal nädalal esinemised kaasõpilaste ees, kus saime kohe tagasisidet oma soorituse või selle kohta, kuidas oleks võinud lugu paremini edasi anda. Ma ei tea, kui palju seda mujal koolides tehakse, aga see on väga vajalik osa lauluharidusest. Lisaks lauldava teksti tõlgendamine, mitte ainult tõlkimine. Jah, ma istusin teksti ja sõnaraamatuga ning kirjutasin iga sõna alla selle tähenduse. Lisaks olid meil grammatikatunnid, kus kõik need sõnad mõteteks kokku said ühendatud. Oluline on laulda mõtet, mitte lihtsalt sõnu. Mul oleks piinlik, kui ma ei teaks teksti tähendust. Kui ma laulan Pelléasi Debussy ooperis "Pelléas ja Mélisande", siis ma kehastun ümber Pelléasiks, kes seda keelt valdab, ja ma pean teadma, millest ma laulan.

Ooperilaulja pagasis peab olema mitu keelt, vähemalt itaalia, saksa,  vene, prantsuse ja inglise keel. Kuidas sa nendega õhtust õhtusse žongleerid?

Ooperilauljal peab olema keelevaist. Kas või nii palju, et kui sa kuuled mingi keele kõla, siis suudad seda järele teha. Minu jaoks ei ole piisav ega veenev, kui inimene küll räägib soravalt mingis keeles, aga tal puudub õige intonatsioon või aktsent. Ümberlülitumine ei ole mulle keeruline, kuna suur osa keelest on seotud ka helikeelega. Gounod' või Verdi muusikat on võimatu mingis muus keeles laulda. Küll aga on keeled, mis jäävad kergemini pähe. Peale emakeele veel inglise ja saksa keel, siis itaalia ja lõpuks prantsuse keel. Saksa keel on mulle lihtsam, sest koolis laulsin palju lied'i-repertuaari.

Kuidas muuta tänapäeva maailmas ooperimuinasjutt usutavaks, nii et see poleks iganenud stampide käes vaevlev kunst?

Et kuidas tuua noored teatrisse? Hea küsimus. Puusalt tulistades pakun, et see oleneb väga palju lavastusest. Seal peab olema sisu ja midagi põnevat vaadata. Lisaks ei taha ma ooperilaval näha armastajapaari, kelle puhul ma tajun, et neile on laulutehniline pool tähtsam kui omavaheline keemia.

Mõtled sa tänapäevast lavastust või suudab ka traditsiooniline lavastus lugu kanda?

Ka traditsiooniline suudab lugu kanda. Laval ei pea olema mobiiltelefonid ja ülim modernsus, mis mõnikord võib muusikaga vastuollu minna.

Kas siin on sõnum heliloojatele, et nad võiksid vaadata kaasaegsete teemade poole?

Kindlasti leiab noor inimene kergemini kontakti tänapäevaste teemade ja sõnadega. Kui me laulame operetis "Mis te koketeerite siin?", siis see ei pruugi noort puudutada, sest ta ei tea võib-olla sõna "koketeerima" tähendustki. Või kui teabki, siis tal võib tekkida küsimus, et miks me nõnda räägime, kui me päriselus selliseid sõnu ei kasuta. Samas, ooperi puhul on tegemist konservatiivse kunstiga ja selles ongi osa tema võlust.

Milline koht on muusikal tänapäeva järjest rohkem polariseeruvas maailmas?

Maailmas toimuv kandub üle kõikidesse kunstižanritesse. See paneb inimesi mõtlema ja on hariv. Tegelikult ajalugu kordab end — kõik, mida elame praegu, on juba varem kirja pandud. Kui me leiame hetke, et lasta kunstil end puudutada, siis midagi meie sees muutub. Usun, et kui kananahk korraks ihule tekib, siis on midagi sinu sees juba teistmoodi. See on väga vajalik.

Kes ja mis on sind muusikaliselt enim kasvatanud?

Loomulikult on kõik õpetajad mind palju mõjutanud. Lapsepõlves oli üheks minu suureks eeskujuks Jassi Zahharov. Nägin teda palju laval ja sain ka ise "Carmenis" ja "Toscas" poistekoori poisina temaga koos laval olla. Mul oli unistus, et kui minust peaks laulja saama, siis tahaksin temaga lava jagada. Hiljem nägin teda juba Germont'ina "La traviatas" ja mõtlesin, et tahaksin laval olla tema poeg Alfredo. Eelmisel aastal see unistus täituski.

Oled värske Harjumaa teatripreemia ja SEB publikupreemia laureaat. Mida selline tunnustus sulle tähendab?

Tunnustus tähendab, et mind on märgatud. See annab hoogu juurde ja märku, et mingis valdkonnas lähevad mu tegemised inimestele korda. See on lauljale väga oluline. Tagasivaates tähistavad preemiad seda, et olen mingis eluetapis kuhugi jõudnud.

Millised rollid on sulle siiani enim rõõmu valmistanud? Koostööd? Projektid?

Eelmisel aastal läks mulle väga hinge Philip Glassi ooper "Hydrogen Jukebox", mida me "Nargenfestivali" raames tegime. Sel aastal kordame seda. Mul ei olegi selles ooperis konkreetset rolli — me moodustame kuuest lauljast koosneva ansambli, kes seda lugu esitavad. Viimasel etendusel lasin ligi ka päris emotsiooni. Seda tegelikult teha ei tohi, sest viimase laulu ajal olid mul pisarad silmis ja nutt kurgus, mis tähendab, et mu kõri oli kinni ja edasi laulmine väga raske… Hiljuti tulin "Kabarees" välja Cliffina. See on rohkem sõnaline roll, mis võimaldas mul mängida teksti ja karakteriga.

Mida sa tahad, et tulevik sulle tooks?

Ma tahaksin, et mul oleks rohkem aega. Mitte selleks, et rohkem töötada, vaid selleks, et olla rohkem koos oma pere ja sõpradega.

Kas mõni roll on sind inimesena muutnud? Või kui laulad veel kolm-nelikümmend aastat, siis kui palju sa lõpuks oled iseendasse võtnud erinevaid tegelasi?

Mäletan aega, kui tulin Estoniasse "West Side Storyt" tegema. Mõtlesin siis, et mul on suve jooksul vaja kuusteist korda surra ja armuda… et millise tüki see minust võtab. Seda saan ma võib-olla kunagi hiljem teada. Arvan siiski, et mu rollid mind inimesena väga ei mõjuta — mulle meeldib mõelda, et ma kasvan nendega. Mõnikord jääb muusika mind kummitama ega lase magada. Kuid kindlasti ei võta ma koju kaasa näiteks viha, mida ma mõrtsukat mängides laval väljendama pean.

Kuidas sa rolli ette valmistad?

Alustan algusest. Võtan noodi ja tekstiraamatu ning vaatan, mis seal kirjas on. Lisaks on seal alati mingi kõrvallugu — ajaloolised sündmused, raamatud, alustekstid —; ükski ooper ei ole õhust sündinud. Seal on omad tegelased, nende lood, see kõik on vaja välja uurida. Seejärel liigun muusika juurde. Sageli mängin klaveril oma partii ja ka mõned kõrvalkohad läbi, et mõista, mis selle partii all partituuris toimub. Lauljal on väga oluline teada, mis toimub mujal partituuris, sest ta on osa ansamblist. See paistab alati välja, kui laulja seda ei tea. Seejärel tuleb sõna ja muusika kokku panna.

Sinu unustamatud hetked laval?

Tegin 2007. aastal kaasa Estonia lavastuses "Hitipidu: Pipi!Nuki!Puhh!" ja etenduse vaheajal ostsin endale alt kohvikust Tutti-Frutti kommi. Kostüümiks oli mul seljas teksasvest, mille rinnataskusse ma kommid panin. Teises vaatuses pidin aga hundiratast viskama ja minu jaoks oli tohutu probleem, kuidas ma seda teha saan, kui mul kommipakk taskus on… Laval oli dekoratsiooniks ka laste mängunurga pallimeri. Läksin istusin selle äärde, keerasin end publikust pisut ära ja libistasin kommipaki pallimerre. Siis aga tuli Metsamoor Juuli Lille kehastuses ja hakkas luuaga palle hoogsalt õhku pühkima ja korraga nägin oma kommipakki kõrgustesse lendamas…

Aga kui rääkida kõige meeldejäävamast hetkest, sellest mis mul iial meelest ei lähe, siis see oli käesoleva aasta jaanuaris, kui ma pidin lava kõrvalt laulma rolli, mida ma kunagi elus laulnud polnud. Laulsin prima vista kaheksasajale inimesele don José partiid "Carmenist". Juhtus nii, et don Joséd laulma pidanud tenoril läks ootamatu haigestumise tõttu esimeses vaatuses hääl ära. Kuna ma olen "Carmeni" muusikaga  tuttav ja mulle on antud hea noodist lugemise oskus, siis paluti mul aksist laulda, nii et too tenor laval ainult markeeris ja näitles. Piilusin, et mis nägu teeb dirigent Arvo Volmer, kes olukorraga kursis polnud. See nägu oli kirjeldamatu, kui ta kuulis külalistenori asemel hoopis minu häält!

Milline on sinu arvates hea muusikateater?

Eks see ole suures osas maitse asi. Kui mulle meeldib muusika, mida seal esitatakse, siis on see üks pluss. Kui sinna juurde käib hea näitlemine, on see teine pluss. Mõtestatus ja veel allteksti edasikandmine, lavastust läbiv terviklikkus ja emotsionaalne foon, mis ei katke.

Kas Estonia on selline hea muusikateater?

Jaa! Hmmm… Mulle valmistab Estonias rõõmu, et see on meie kõigi väikene mängumaa. Ükskõik mis lugu me teeme, on meil lavastusperioodil koos lõbus ja kõik läheb mõnusa kergusega. Minu jaoks on kergus töö tegemisel oluline. Estonia on mind alati hoidnud ja hästi vastu võtnud. Mul on siin perekonna tunne.

Kuidas Heldur Harry muusikast ja teatrist puhkab?

Ma teen trenni. See on mulle viimastel aastatel üks olulisemaid asju. Ma saan hoida oma keha heas vormis, et ka mu vaim oleks heas vormis. Olen avastanud vabavõitluse, mis aitab mul ennast nii-öelda juppideks lahti võtta. Veedan sõprade ja perekonnaga aega, mida aga võiks rohkem olla. Hea meelega olen looduses, jalutan või sõidan rattaga… Mulle meeldib väga käia Soomes oma vennatütart vaatamas.

Sinu mitmekülgsusele muusikuna lisab värvi ka su enda muusikaline looming. Räägi ka sellest veidi…

Loomingut olen üritanud teha päris pisikesest peale. Poisina viibisin sageli plaadisalvestuste tõttu stuudiotes ja mind paelus selle protsessi tehniline pool. Kui ma Eestisse tagasi tulin, otsustasin sellega tõsisemalt tegelda ja läksin õppima muusikaproduktsiooni kursusele Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli. See kursus ühendas endas nii tehnilise kui ka laulu kirjutamise poole. Ma pean ennast pigem tehniliseks inimeses, laulude kirjutajana ma nii loov ei ole. Mulle meeldib kuulata erinevate artistide muusikat ja mõelda, mida ma sellega teha saaksin. Näiteks tuli talvel välja Sissi singel "Gold", mille ta mulle stuudios klaveril ette mängis ja laulis, ning see lugu puudutas mind tol hetkel väga. Otsustasin selle produtseerida ja anda talle juurde suurema mõõtme. Selliste asjadega ma siin stuudios tegelengi — see on minu mänguasjakast. Ma ei pea stuudiot töökohaks või kontoriks, ma tulen siia mängima. Muusika tegemise ja pillimängu juures on oluline rõhk sõnal "mäng". Pilli tuleb eelkõige mängida, mitte harjutada.