Rahvusooperi Estonia "Nahkhiirele" meeldib lennata privaatselt, 24 karaadiga. Samuti on tal maja väga grandioosne ("mi like to fly privati / with 24 carati / also mi casa very / Grandioso").¹ Tegelastel on raha rohkesti ("mi money numeroso") ja nad töötavad vahetpidamata ("i work around the clocko"), sest kangest joogist ja metsikutest pidudest toibuda on ju kõike muud kui kerge. Kas vastab aga tõele, et nad muretsevad end mafiooso kombel halliks ("it keeps me sweating / like a mafioso")? See on juba keerulisem küsimus, millele vastamiseks tuleb kõigepealt lavastust veidi lähemalt eritleda.

Andrus Vaariku lavastatud "Nahkhiirt" saadab afišil uljas hüüdlause: "Ball, kus kõik on lubatud!" Huvitava faktina olgu mainitud, et Viinis ja mujalgi on Johann Straussi operett traditsiooniliselt hooajaline tükk, mida tavatsetakse esitada uusaastapidustuste osana. Loo vodevillijuuri põhjalikumalt uurinu teab, miks see nii on. Uusaasta kulla ja karraga üle puistatud on ka Estonia lavastus, just praegu, jaanipäeva eel, kui Koit ja Hämarik ulatavad lõkkesuitsus teineteisele käe. Sõnajalaõit Estonia "Nahkhiires" ei otsita, aga muus osas on see täielik dolce vita, kus ainus muremõte on, et kuldselt küütlev ilupuru suhu ega silma ei satuks.

Mitte alati pole "Nahkhiir" Estonias tiibu lehvitanud nõnda malbe ja sõbralikuna. Nii näiteks olla Michiel Dijkema lavastus 2010. aastal toonud nilbusest suisa häbipuna palgele, nagu annavad tunnistust toonased ajalehepealkirjad: "Dijkema "Nahkhiir" rõhub tiirasusega", ""Nahkhiir" pakub leiget liiderdamist Straussi saatel" jne. Ei tea, kas see on hea või halb, aga Andrus Vaariku lavastatud "Nahkhiir" on sedapuhku ümar nagu õun ning ümberläinud šampanjapokaalist suuremaid intriige selles loota (või karta) ei tarvitse.

Kultuurisituatsioon on praegu säärane, et kullasäras laaberdamise järele tuntakse iseäranis suurt tungi. Või kui ise laaberdada ei malda, siis on seda vähemalt kena pealt vaadata – mineviku hõnguga. Niisugust lusti pakub just operettide aristokraatlik Euroopa, kadunud maailm, mille kummalised kombed on ajahammas jahvatanud pulbriks nagu Hispaania kärbse. Ometi mõjub opereti kentsakas huumor just oma ajadistantsi tõttu julgustavalt, sest ütleb vaatajale: kui ülevoolavalt lõbus osati olla tol kaugel ajal, ammu enne moodsa ühiskonna hüvesid, naiste valimisõigust ja robottolmuimeja leiutamist, siis miks ei peaks seda suutma meie?

Samal ajal ei tasu lasta end eksitada muljel, nagu oleks kõrgklassi lõbus elu operettide ainus või peamine teema. XIX sajandi populaarset teatrit, sealhulgas operetti, kandsid paljuski poliitilised allhoovused. Operett on soovmõtteline, võiks öelda kohati lausa propagandistlik pilt sellest, kuidas elu läheb paremaks, elu läheb lõbusamaks. Mõnele see Austria-Ungaris majandusbuumi ajal nii oligi. Etnograafiline eksootika, mida Viini operetile omaselt leidub "Nahkhiires" (1874) üksjagu, ei ole juhuslik, vaid see oli mõeldud edastama vaatajale poliitiliselt õhetavat õpetussõnumit.

Kui Rosalinde teeskleb ballil Ungari krahvinnat ja lõõritab tšaardaši saatel kodumaa-armastusest, siis on taustaks teadmine, et Austria ja Ungari olid 1867. aastal pannud kaksikmonarhiana leivad ühte kappi. Oma diplomaatiline salaülesanne on ka vürst Orlovski tegelaskujul (Karis Trass või Helen Lokuta), kes korraldab rohke vodka ja polka kepsutamisega pidusid. Saksa keisririik, Austria-Ungari ja Venemaa olid toona kord liitlased nn kolmekeisriliidu (Dreikaiserbund) tähe all, kord kibedad geopoliitilised rivaalid. Samal ajal otsisid liitlassuhteid Venemaa ja Prantsusmaa, öeldes teineteisele "merci, merci, merci". Orlovski on püksirollina veidi kummaline tegelane, aga muidu täitsamees: loobib raha, teeb kõigile pitsikese välja, ja – mis kõige tähtsam – temaga saab ajada vastastikku kasulikku äri.

Seega on "Nahkhiire" loos küllalt sellist, millest lavastades saanuks tahtmise korral kinni hakata, isegi kui konfetid ja suhtekoomika kõrvale jätta. Lavastuse kunstnik Kristjan Suits on jätnud "Nahkhiire" enam-vähem oma elukeskkonda, ehkki selles leidub ka hilisemast ajastust pärit art déco stiilis osiseid. Et kedagi jalgupidi lakke ei riputatud, on küll pigem hea uudis, aga ometi võinuks leiduda mõnigi nüanss, mis jääb meelde ja annab kogetule möödunud hooaegade operetiponnistustega võrreldes omapära. Silme ees püsivad ehk vaid Orlovski peol ringi tuianud kaks karu, aga needki on nagu soengust välja turritav juuksesalk, mis ei defineeri lavastust tervikuna. Kui narkoparun Pablo Escobar pidas eraloomaaias lemmikuna jõehobusid, siis Orlovski eelistab balletitantsijaid ja parasvöötme loomaliiki – pruunkaru. Selles tegelases on vaieldamatult mafioosoainest.

Estonia püüd tuua lavastusse sõnateatri kogemus on samm õiges suunas, seda enam et Andrus Vaarikust pole komöödiamuusa sugugi kauge kaarega mööda käinud. Sellega, kuidas Vaarik kirjeldab tööprotsessi "Nahkhiire" lavastamisel, suudab empaatiliselt suhestuda vahest igaüks, kes on möödunud hooaegadel nihelenud publikuna saalis "Lõbusa lese" või "Krahv Luxemburgi" ajal: "Mul oli aastapikkune paanikahoog, kui selgus, et mingit arvestatavat libretot, teksti ei olegi olemas. On erinevad variandid ja üks on rõvedam kui teine, ausalt öeldes. Siis see tuli vähegi esitamisväärsetest repliikidest lihtsalt kokku kirjutada, see kestis aasta ja lõppes mul psoriaasiga."²

Kaedes "Nahkhiirt" kahe solistide koosseisu esituses, peab tõdema, et õhtud ei ole vennad. Esietendusel, kui Eisen­steini mängis Reigo Tamm, paistsid dialoogid sujuvat ladusamalt kui Estonia operettides muidu. Tamme ampluaa on lai, aga kõige ehedamalt avaneb tema tüpaaž just sellistes kujudes, kelle elurõõmu küllusekarikas vahutab kerge sarkasmiga üle ääre. Kui Tamm on laval, siis on kindel, et teda ei aja ühegi teise osatäitjaga segi. Nõnda saab tema karakteri ümber mugavalt keerdkäike punuda, sellal kui tema küljeluu Rosalinde (Kadri Kõrvek) miilustab ooperitsitaate puistava erotomaanist lauluõpetaja Alfrediga (Heldur Harry Põlda). Olena Bražnõki ehk Adele isikupärane ümberkäimine eestikeelse tekstiga lisas spontaanselt lavastusele värvi.

Mängida üht lavastust mitme solistide koosseisuga on muusikateatris praktilistel põhjustel igati tavaline. Häda on aga selles, et Estonia solistidest, isegi kui külalised Rasmus Kull (Eisenstein) ja Arete Kerge (Rosalinde) juurde arvata, on raske kokku panna kahte võrdväärselt toimivat ansamblit. Teise õhtu koosseisu puhul oli ilmne, et sinasõprus, mida rüübatakse "Nahkhiires" ("Brüderlein und Schwesterlein"), on osatäitjatel isekeskis jäänud joomata. Pigem oldi huvitu formaalsusega "teie" peal, suul sunnitud naeratus. Vaatajale võinuks vähemalt teha puust ja punaseks, mida ikkagi Rosalinde tolle Alfredi juurest otsib ja leiab. Mis on lavastust tagant tõukav jõud, kui selle õhtu Eisenstein, Alfred (Rafael Dicenta), Dr Falke (Tamar Nugis) ja Dr Blind (Mart Madiste) on suhteliselt ühesuguse olekuga, kusjuures Eisenstein ja Blind näevad välja nagu kaksikud?

Eriti oodatud on "Nahkhiire" igas lavastuses purupurjus vangivalvur Froschi (Andrus Vaarik või Mart Laur) soniv monoloog. Kui poliitikute puhul kõneldakse usalduskrediidist, siis näitlejatel on mõnikord varuks koomiline krediit. Varasemad rollid mängivad Vaariku puhul kaasa sedavõrd, et komöödia võrsub isegi kandvast pausist. Publiku morni meele suutis Froschi rollis peletada ka Mart Laur – ju siis läks monoloogi põimitud mureteema asja ette. Frosch pajatab Estonia kitsukesel lavalauakesel nimelt sellest, kuidas tarbetud teatrimajad on kõigi mugavustega vanglateks ümber ehitatud ja laulumaias suu kumminuia abil lõplikult vaikima sunnitud. Kes viimsepäeva vihjet ei oska lugeda, see saab tukast sugeda!

Estonias loperdab valsikuninga igihalja muusika taktis 24karaadine "Nahkhiir", Draamateatri mängukavas aga joovad end viinast umbe postsovetlikud uusrikkad ja oligarhid lavastuses "Rahamaa". Kas uus kuum paar nagu 2023. aasta filmisuve "Barbie" ja "Oppenheimer"? Mitte just päris, aga publiku seas võivad need kaks ehk teatava ühisosa leida küll. Rikast ja edukat rahvast laval vaadata on ikka puhas lust, eriti kui nad kombekalt teelt kõrvale kaldununa valusad vitsad kätte saavad, nagu žanri parimad tavad seda ette näevad.

¹ Tommy Cash, "Espresso Macchiato". https://jupiter.err.ee/1609543444/tommy-cash-espresso-macchiato

² Vaarik lavastajadebüüdist Estonias: aastane paanikahoog lõppes psoriaasiga. – ERRi Eeter 29. V 2025.