Luísa Sobral: kui ütled midagi otse südamest, siis see ületab keelebarjääri

Tuleval nädalal Jazzkaarel üles astuv Portugali helilooja, laulja ja multiinstrumentalist Luísa Sobral mõtiskles Jazzkaarele antud intervjuus loovuse olemuse, vaikuse vajalikkuse, enesekahtluste, publiku rolli ja muusika keeleülese mõju üle.
Lissabonis sündinud laulja-laulukirjutaja loominguline tee sai hoo sisse pärast õpinguid mainekas Berklee muusikakolledžis. Tema debüütalbum "The Cherry on My Cake" (2011) tõusis kiiresti Portugali edetabelite tippu. Rahvusvahelisele tuntusele aitas kaasa ka 2017. aasta Eurovisiooni võidulugu "Amar pelos dois", mille Luísa kirjutas oma vennale Salvador Sobralile – laul, mis võlus tervet Euroopat oma vaikse ilu ja haprusega. Tänaseks on Luísa Sobral andnud välja kuus stuudioalbumit, neist värskeim on "DanSando" (2022).
Sinu muusika on nii õrn ja mänguline. Kas sa arvad, et loovus on midagi, millega me sünnime – või saab seda ka arendada?
Ma arvan, et loovus on midagi, millega me kõik sünnime. Lapsed on väga loovad. Aga vahel juhtub, et elu, meie õpetajad või vanemad tapavad selle loovuse. Mul oli selles mõttes väga vedanud – minu õpetajad ei teinud seda ja ka mu vanemad mitte. Nii et võib-olla just seetõttu see säilis. Ma ei usu, et ma olin kuidagi teistest lastest erinev – mind lihtsalt kasvatati natuke teistmoodi. Aga kindlasti arendasin ma seda loovust ka ise, sest mul oli suur kirg muusika vastu. See andis mulle võimaluse oma loovust suunata ja arendada, ja ma usun, et see aitas väga palju.
Mis tunne on kirjutada laulu kellegi teise häälele? Kas see on pigem vabastav või tekitab vastutustunnet?
Mulle tegelikult väga meeldib teistele kirjutada. Sest ma kuulen nende häält oma peas ja see on imeline – ma saan kirjutada asju, mida ma ise kunagi ei laulaks. See on natuke nagu näitlemine – saan hetkeks olla keegi teine. See on väga huvitav.
Ma ei tunne seejuures suuremat vastutust, sest kui ma kellegi jaoks laulu kirjutan, siis nemad otsustavad, kas nad tahavad seda laulda või mitte. Kui nad otsustavad, et tahavad, siis on see laul nende oma, mitte enam minu – ja seega ka nende vastutus, mitte minu.
Aga vastutusest rohkem tunnen ma suurt privileegi. See on väga eriline, kui keegi laulab sinu kirjutatud lugu.
Kuidas sa tead, et üks laul on valmis – või tuleb mingil hetkel lihtsalt lahti lasta?
Ma tean, et laul on valmis siis, kui ma tunnen, et see on valmis. Mõnikord on laule, mis tunduvad peaaegu valmis – vaja on veel mõni sõna ümber teha –, aga mul on olemas see tunne, kui midagi on lõpuni viidud. Ma tõesti tajun seda lõpetatuse tunnet. Nii et jah, ma arvan, et ma tean küll, millal see hetk käes on.
Kuidas sa defineerid edu, kui mängus pole auhindu ega kuulamisnumbreid?
Minu jaoks on edu seotud eesmärkidega, mille ma endale sean – näiteks kui ma lõpetan mõne loo või kirjutan kellegi teise jaoks. Need on minu jaoks edusammud. Aga ka see, kui ma esinen ja inimesed tahavad mind kuulama tulla – see on minu meelest samuti edu.
Ma ise tegelikult ei jälgi väga neid numbreid, aga muidugi, need on ikkagi olulised, sest numbrid tähendavad publikut. Nii et lõpuks need siiski loevad.
Eesti on maailmakuulsa helilooja Arvo Pärdi kodumaa – sel aastal tähistab ta oma 90. sünnipäeva. Vaikus on tema loomingus väga tähtsal kohal. Millist rolli mängib vaikus sinu loomingulises protsessis – või üldse sinu elus?
Vaikus mängib minu protsessis väga suurt rolli. Kui ma õpetan laulukirjutamist, siis räägin palju vaikuse tähtsusest, sest ma usun, et kui sa kasutad vaikust laulus, siis see rõhutab seda, mis tuleb pärast, ja annab ka ruumi mõtlemiseks. Nii et mulle tõesti meeldib vaikus – ja ka see mõte, et "vähem on rohkem". Kasutan seda oma lauludes palju, justkui tööriistana.
Igapäevaelus on mul tegelikult väga vähe vaikust, sest mul on neli last. Ma vajan vaikust väga, nii et ma püüan neid hetki teadlikult luua. Näiteks ma loen palju, ja lugemiseks on vaja vaikust – nii et ma loon endale need vaikusehetked lugemise kaudu. See on minu viis.
Kas sul on rituaale või harjumusi, mis aitavad sul loomingulisse ruumi siseneda?
Mul ei ole otseselt rituaale, aga kuna mul on praegu nii vähe aega loomiseks – ma promon oma muusikat ja ka oma romaani –, siis ma teen nii, et panen kirjutamise aja teadlikult oma kalendrisse. Näiteks kui mul kolmapäeval pole midagi plaanis, siis märgin sinna, et kell 13.50 hakkan kirjutama. Nii saab sellest midagi, mida ma pean tegema. See on ainus viis, kuidas ma saan tänapäeval loomiseks aega võtta – ma pean selle aja endale teadlikult looma.
Kui sa peaksid kirjutama laulu Eestist – ilma et sa siin kunagi oleks käinud –, siis millest see räägiks?
See oleks päris keeruline... Aga tegelikult ma olen käinud Eestiga naaberriikides – ja isegi Tallinnas! Ma olin seal aastavahetusel. Ja ma ei tea... Kui ma peaksin kirjutama loo Eestist, siis see kõlaks vist natuke keskaegse muusikana, sest just sellise tunde ma Tallinnast sain. Mulle väga meeldis – need väikesed baarid, inimesed jõid õlut. Mulle meeldis see õhkkond! Nii et ma kirjutaksin ilmselt midagi, millel on natuke keskaegne kõla.
Kui sa peaksid tutvustama end Eesti publikule ühe lause või ühe lauluga, siis mis see oleks?
Ma ütleksin, et mu muusika on minimalistlik, aga ma usun tõesti, et isegi kui te ei saa portugali keelest aru, siis muusika, mida me teeme, ületab keelepiire. Mulle tundub väga huvitav proovida seda ka Eestis – see on suur privileeg laulda oma emakeeles ja panna inimesi mõistma, mida ma ütlen, isegi kui nad sõnadest aru ei saa. Ma ootan seda väga ja olen sellest tõesti elevil.
Ma mäletan, et kord andsin kontserdi Iisraelis – enne, kui kõik praegune veel juhtuma hakkas – ja üks naine ütles pärast kontserti, et ta tunneb palju rohkem seda, mida ma ütlen, kui ma laulan portugali keeles, võrreldes sellega, kui ma laulan inglise keeles. See pani mind tõesti mõistma, et kui sa ütled midagi otse südamest, siis see ületab keelebarjääri.
Ma esinen palju üle maailma ja tunnen ikka ja jälle, et isegi kui inimesed ei saa aru, mida ma ütlen, siis nad ikkagi tunnevad, mida ma ütlen.
Mida ütleksid noorele artistile, kes kahtleb, kas tema hääl üldse loeb?
Ma ütleksin, et ära mõtle nii palju – hakka lihtsalt tegutsema. Mõnikord raiskame liiga palju aega kahtlemisele. Aga kui sa tõesti armastad muusikat, siis see on midagi, mida sa pead tegema. See ei ole asi, mille üle sa mõtled – see on nagu vajadus. Nii et ma ütleksin: tee seda, mida sa pead tegema. Tee seda, mida sa tahad teha.
Kui sa võiksid kirjutada kirja oma 10-aastasele iseendale, siis mida sa ütleksid?
Et ta ei muretseks nii palju oma keha pärast. Et on palju huvitavamaid asju, kui hoolitseda oma keha ja välimuse eest. Et ta keskenduks sellele, kes ta tegelikult on. Ma arvan, et ma ütleksin talle seda, sest ta muretses selle üle päris palju.
Kuidas sa ennast julgustad? Kuidas sa hoolitsed oma vaimse heaolu eest?
Ma käin teraapias, see on minu jaoks väga oluline. Samuti teen palju tööd oma eluga, sõprade ja pereliikmetega – käin nendega lõunat söömas ja veedame koos aega. Ma arvan, et see on tõesti tähtis. Aga ma analüüsin ka ennast palju ja püüan töötada selle nimel, et olla parem ema, parem sõber, parem abikaasa ja parem tütar. Nii et ma teen sellega tööd.
Loomulikult kahtlen ma endas tihti, aga ma püüan mitte sellele liiga palju keskenduda. Aga see on ka huvitav – kahtlemine on oluline, sest kui sa ei kahtle, siis oled lihtsalt väga enesekeskne ja päriselust kõrvale kaldunud. Nii et ma arvan, et just see kahtlus aitab sul kasvada. Nii et see on okei – kahtlemine on normaalne.
Kui su vend Salvador Sobral esines Eestis esmakordselt, siis ta sai siit sooja vastuvõtu. Mida sa ootad Jazzkaare kontsertidelt ja publikult?
Ma tunnen end tõesti tänulikuna iga kord, kui saan reisida ja oma bändiga kuskil esineda. Just tulin Hiinast ja nüüd olen peagi Eestis, ja ma tunnen end nii õnnelikuna, et saan reisida. See on midagi, mida ma armastan, saan oma muusikat esitada. Ma olen selle eest lihtsalt tänulik. Nii et ma ei tea... Ma ootan kontserdile publikut, kes tahab muusikat kuulata, ja loodan, et mind võetakse vastu nagu mu venda – süda ja käed avali.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor