Eesti Ajaloomuuseumi kultuuriloo, tekstiili-, mööbli- ja kunstikogu esemete põhjal loodud interjöör lähtub nii säilinud fotodest kui ajastule omastest detailidest. Rekonstrueeritud suvesaali interjöör ei ole kunagise suvemõisa peasaali detailitäpne koopia, vaid pigem ajastutruus võtmes kujundatud keskkond, kus mööbli, maalide, olmeesemete ja paljude teiste originaaldetailide ning kaasaegsete heli- ja valgusefektide kaudu saab kogeda lossis veidi enam kui sajand tagasi valitsenud meeleolu.

Tallinna külje all asunud looduskaunis Maarjamäe piirkonnas algas suvitamine juba 17. sajandi teisel poolel, kui raehärra Christian von Geldern rajas siia Streitbergi suvemõisa. Suvemõnude nautimine jäi mõisas siiski üsna üürikeseks, sest peagi vallandunud Põhjasõda muretut puhkamist ei soosinud ja pärast seda ei leidnud krunt pikalt püsivat kasutamist. 1811. aastal ehitati varasema suvemõisa alale suhkrutööstus ja kuigi magusavabrik tegutses vaid paarkümmend aastat, hakati paika rahvasuus kutsuma Suhkrumäeks. 19. sajandi teisel poolel valmistati vabrikus lühikest aega tärklist ja piiritust ning rajati lisaks ka auruveski, kuid 1869. aastal puhkenud tulekajus põles tootmishoone maha.

Uus hingamine saabus 1873. aastal, kui selle ostis alaliselt Peterburis resideeruv krahv Anatoli Orlov-Davõdov. Soovides suveperioodil pealinnast eemalduda, lasi uus omanik vastavalt oma maitse-eelistustele ehitada esindusliku paekivist lossi ja seda merega ühendava terrass-trepistiku, samuti rajati Inglise stiilis park. Krahvi abikaasa järgi pandi suvituskohale nimeks Marienberg (Maarjamägi). Pärast Anatoli Orlov-Davõdov surma 1905. aastal, jätkas lossis suvitamist tema poeg Aleksei koos oma perekonnaga. Suverõõmud said otsa koos esimese maailmasõjaga, pärast seda emigreerusid Orlov-Davõdovid Prantsusmaale.

Näitus jääb Maarjamäe lossi suvesaalis avatuks 23. novembrini. Näituse kuraator on Anne Ruussaar.