"Ma tahan öelda tõesti suur tänu kõigile, kes on selle heaks vaeva näinud ja väga lahked olnud. Ma lendasin eile kuskil ma ei tea mitmendas taevas – mul oli ikka erakordne päev," lausus Saarsalu "Vikerhommikus".

Saarsalu on saksofoni mänginud kuus aastakümmet. "Täpselt 60 aastat tagasi olin oma värisevate sõrmekestega tenorsaksofoniga laval ansambli Kevade koosseisus. Mängisin muusikakoolis oma esimesed improvisatsioonid, sain patsiiliuse külge. Ma olen selle üle väga õnnelik," meenutas muusik.

Nende aastakümnete jooksul on Saarsalu mängida saksofoniga pea kõike, mida hing on ihaldanud. Näiteks oli tema sõnul põnev aeg, kui ta ERSO-ga klassikalist muusikat esitas. Kuigi elutööpreemia on taskus, ei kavatse ta pilli nurka visata. "Ma ei taha veel öelda, et ma olen oma viimase loo mänginud. See on alati olemas ja sa tunned kogu aeg, et see tuleb veel kõige parem."

Ning kuigi ta ei ole 65 aastat laval laulnud, ei ole Saarsalu ka seda mõtet täielikult kõrvale heitnud. "Minul lauluhäält eriti ei ole, viimane kord ma laulsin laululaval 1960. aastal lastekooris ja pärast seda ma ei ole häält teinud. Võib-olla ma oleks räppija, võib-olla seda kuidagi proovida, aga niisugust lauluhäält ma ei ole veel teinud."

Saksofon ei ole aga esimene pill, mida ta mängima hakkas. Esimene oli hoopis akordion. "Kui minna lapsepõlve tagasi, siis minu akordionimängu toomingapuu all pärast saunaõhtut kuulsid küll paljud," heitis ta pilgu minevikku. "Ma ei tea, kust noore inimesel see soov tekib – ma olin siis 11-,12-aastane, käisin saunas ära ja läksin puu alla, võtsin akordioni ja mängisin. Loomulikult südames oli see, et keegi ikka midagi kuuleb."

Kuigi Saarsalu on ka ise muusikat kirjutanud ja avaldanud, ei pea ta ennast heliloojaks, vaid improviseerijaks, kelle lood on kirja saanud. "Improvisatsioonis on tähtis, et see on sinu enda oma, tähtis on originaalsus. Kõik need lood on niimoodi sündinud," avaldas ta. "Ega ma ei ole nendega väga lehvitanud. Ma olen olnud nende suhtes väga kriitiline."

Muusikuna on Saarsalu suurim soov, et tema looming inimesi puudutaks. "See mõte ei ole uus ega ka minu oma, aga alati öeldakse, et kui inimesed on kontserdi ära kuulanud, siis me kõik loodame, et järgmisel päeval on nad paremad inimesed."