Tartu Ülikoolis kunstiajalugu tudeerides olin veendunud, et olen peast hull. Tunnet süvendas toonane semiootika osakonna magnum opus, Juri Lotmani "Kultuur ja plahvatus", mille märgilises peatükis "Hull ja loll" jaotab Lotman inimesed kahte vastanduvasse leeri. Täna, 25-aastasena, lugenud hispaania kirjaniku Rosa Montero teost "Oht olla täie mõistuse juures", võin täie tõsidusega tunnistada, et mul oli õigus. Mõnes mõttes.

Raamatus räägitakse vaimuhaigustest, pedofiiliast, vägivallast, raskest lapsepõlvest, sõltuvustest, enesetapust, siis jälle pedofiiliast ja lapsepõlvest ning lõpuks vananemisest ja väärikast surmast. Montero kirjutab loomeinimestest (peamiselt kirjanikest) ja nende kõrgemast tõenäosusest eeltoodud teemadega mingis eluetapis silmitsi seista. Raamatu struktuur meenutab Pierre Bayard'i teost "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?", sest Montero söödab lugejale ette terve rea teravaid kirjandusfakte, kuid lisaks faktidele joonistub teoses välja ka teine, märksa omapärasem liin naisest, kes end aastate jooksul Rosa Montero nime all esitleb. Anonüümne Teine Naine saadab Monterole igasuguseid veidraid, nišikaid kingitusi, lilli, räägib inimestega, teeseldes autorit, ning aastakümnetega tekib nende kahe vahel üks isemoodi tunnetuslik suhe. Sel lool puudub otsene seos ajalooliste väidete ja eksistentsiaalsete spekulatsioonidega, kuid sobib tabavalt paletipuhastajaks. Raamatu lõpus on 1997. aastal Doris Lessingiga tehtud intervjuu, milles tänaseks kuulus autor elule tagasi vaatab.

Enne kui torman kedagi asjatult sildistama, tuleb mõista keskset arhetüüpi, mida Montero käsitleb. See arhetüüp kaldub kõrvale sotsiaalsetest normidest ja eirab tavapärast narratiivi. Pean end mõõdukaks romantikuks ja seega püsib minus lootus, et enamik meist on veidrad või peast segi, lihtsalt erinevat moodi ja mõned juhuse tahtel vähem. Mõni organiseerib paaniliselt arvutikaustu tähestiku, kuupäevade ja värvide järgi, samal ajal kui teine võtab kätte ja tapab allasurumatu tungi küüsis teise ära. Mõlemad on omamoodi ebatavalised nähtused, kuid ühe eetiline koorem on teisest märksa suurem.

Raamatu pealisideed on võimatu kompaktselt kokku võtta. Montero on koostanud ühe põneva fakte, huumorit ja joie de vivre'i ühendava kogumiku! Kas teadsid, et meie planeedil vaevleb depressiooni küüsis üle kolmesaja miljoni inimese ja see arv kasvab? Või et ühe kuulsa Rootsi uuringu andmetel on enesetapu sooritamine just kirjanike hulgas poole tõenäolisem kui teiste inimeste seas? Mida sa hommikuks sõid? Muna? Normaalne. Sest kolmekümne seitsme aastase William Faulkneri hommikusöök koosnes kahest aspiriinist ja poolest klaasist džinnist, et kätevärin järele jääks. Arvad, et kolm kokteili on liiast? Hemingway jõi ühe ropsuga kuusteist daiquiri't – kokteili, mis koosneb vaid rummist ja laimimahlast. Igasugu põnevaid, peaaegu kusekollase ajakirjanduse väärilisi fakte see raamat lugejale igatahes pakub.

Mida rohkem teoses ajaloolisi tegelasi, eriti loomeinimesi, analüüsitakse, seda rohkem vangutan pead ja tõden: kõik on ilgelt pehmoks läinud. Montero suitsetas mingi vahe ligi kaks-kolm pakki sigarette päevas, aga mina manitsen sõpru, kes neid jubedaid e-sigarette kimuvad. Tean isiklikult kahte loominguga tegelevat inimest, kes on EMOsse läinud ja piinlikkusega hiljem möönnud, et tegemist oli tühipalja gaasivaluga. Kahte! Ajad soosivad ettevaatlikkust ja radikaalsed riskid enese kulul pole enam moes. Kuid äärmused on Montero teoses sümpaatsel aukohal. Ta esitab kohvijoojate statistika, mille alusel jõi Voltaire viiskümmend tassi päevas, Balzac nelikümmend ja Flaubert kombineeris kümneid tasse jääkülma veega. Alkoholi nimetab ta kõikide kunstiinimeste kõige suuremaks deemoniks, tsiteerides Charles Bukowskit: "Joomine küll aitab luua, aga ma ei soovita seda." (lk 127) Nietzsche oli sõltuvuses kloraalhüdraadist, Valle-Inclán tarvitas hašišit ning oopium oli hitt muu hulgas Cocteau, Shelley, Byroni, Flaubert'i ja Rimbaud' seltskondades. Kokaiin inspireeris Mark Twaini organiseerima Amazonase ümbruses kokalehtede korjamise, et seejärel kogu maailmas kokaiiniga kaubelda. Paraku polnud plaan eriti vettpidav ja äriplaanist jäi järele vaid ainesõltuvus. Twain oli ka see tüüp, kes väitis mingil hetkel, et lapsepõlves oli tal identne kaksikvend, kes ühel päeval vannis uppus. Keegi ei teadnud, millisele vennale elu saatuslikuks sai. Hiljem selgus, et see võimas, haruldane lugu on väljamõeldis, mis viib meid Montero ja "tõe" tähenduseni.

Kõik, mis autori sulest valmib, pole autobiograafiline. Montero ütleb lause, mis mu ajusagarad korralikult lohku tõmbab: "Tahan sulle nüüd midagi üles tunnistada: ka selles raamatus, mida praegu loed, on väljamõeldisi. Mitte tsitaatide, andmete või minu teooriaid toetavate biograafiliste pisiasjade kujul. Ent sellegipoolest on mõned koostisosad mõttekujutused." (lk 189) Hakkan Teises Naises kahtlema. Kas andekalt integreeritud proosaliin salapärasest doppelgänger'ist, kes autorit aastate jooksul distantsilt saadab, on tegelikult väljamõeldis? Olen juba jõudnud kiinduda sellesse kosmilisse reaalsusesse, milles anonüümne isik A huvitub fanaatiliselt isikust B ning ei lase tal mitte kunagi täiesti üksinda olla.

Mõistagi on eksistentsiaalse maiguga teoste vältimatu taak iseenese psühhoanalüüsimine. Selgub, et mul on n-ö petturi sündroom, sest nagu paljud teised inimesed, istun mina vahel rahulikult televiisori ees ja tunnen, kuidas keha läbib judin. See judin peaks siis sümboliseerima häbitunnet, mis inimestel tekib eelkõige enda kujutelmas ja minevikus aset leidnu ees. Samuti leidsin raamatust seletuse hoogudele (paanika- või ärevus-; kuna ma ei saanud ametlikku diagnoosi, ei hakka seda ka ise enesele panema), mida kuus kuud pärast peaaegu surmavat terviseriket iga päev kogesin. Need tekkisid seetõttu, et mul oli värskelt üle elatud traumast tulev surmahirm. Kui oled ühe korra abitult haigla põrandal valust ja hirmust röökinud, siis teist korda eriti ei taha. Paraku mõjutab see üks juhuslik kogemus kogu edaspidist elu, kui igast väiksemast täheldatud sümptomist saab sundmõte, et nüüd juhtub see uuesti. Suremiseks pole enamasti õiget aega. Alati on kusagil toimetaja, kes ootab teksti tagasi, ja inimene, kellele pidanuks juba viis aastat tagasi armastust avaldama.

Tean nüüd ka seda, et olen tundesõltlane, kes elab ookeaniliste tunnete nimel. Romain Rollandi vahune termin tähendab selliseid tundeid, mis ületavad kogemuse ja tunnetuse piire niisuguse intensiivsusega, et sul tekib tunne, nagu kõik sinu keharakud lahustuksid universumi ülejäänud osakestesse. Jaapanlased nimetavad seda satori'ks, mis zen-budismis tähendab virgumist ja sümboliseerib täielikku kohalolu. "Palju kordi sa seda läbi oled elanud?" küsib autor (lk 172). Mõttes vastan, et "viis korda ikka" ja registreerin end 10-päevasesse Vipassana vaikuselaagrisse.

Selle asemel, et pakkuda vastust küsimusele, kas ma olen peast hull, annab Montero ideaalse tööriista, millega mõõta, kui "hull" üks inimene olla saab. Hullus ja normaalsus on pelgalt konstruktsioonid, millega inimest nurka suruda. Pole mõtet oma erisusi romantiseerida, sest, nagu ka raamatust selgub, on näiliselt originaalsed tendentsid I'm-not-like-the-other-girls ja sadboy tegelikult väga levinud. Kui iga indiviid on eriline, siis kas see ei tähenda, et me kõik oleme samasugused? Eelkõige pakub "Oht olla täie mõistuse juures" võimaluse häbitult samastuda teemade, tunnete ja mõtetega, mis meid tegelikult inimeseks teevad. Nii saab hullumeelsuse vorme käsitleda ülinormaalse inimkogemuse osana, millega leppimine viib täisväärtuslikule elule sammukese lähemale.