Mõneti on isegi veider, et Tõnis Pilli "Fränk" on nüüd päriselt  kohal ja et sellest saab tõenäoliselt aasta vaadatuim kodumaine mängufilm — pärast esimest levikuud on edumaa igatahes nii korralik, et see tundub üha tõenäolisem —, sest viimased paar aastat on sellest filmist räägitud kui omamoodi imeloomast, mis kunagi peaks tulema. Kui tuleb, siis hakkab asju juhtuma! Kuskil filmiringkonnas juttu ajades räägiti ikka ühest, teisest või kolmandast filmist, aga lõpuks, otsekui pitserina eelnevale vestlusele tõdeti, et on muu mis on, aga tulemas on ju ka "Fränk". Meenub ka üks mu viimaseid kohtumisi meie seast tänaseks lahkunud Jaak Lõhmusega, kes rääkis õhinaga Tõnis Pillist ja tema suurest debüüdist.  Muidugi, uute ja lootustandvate režissööride debüüte ikka oodatakse ja kodumaiste täispikkade osas on alati ootusärevust, aga "Fränkist" aimati juba esmase kumu põhjal võimsat plahvatust.

Mitte et mul poleks Tõnis Pilli usku olnud, tema koroonaaja hammasrataste vahele jäänud lühilugu "Sinine" läks mulle väga korda ning ma olen alati valmis kodumaisele filmile kinnisilmi kaasa elama, aga… Üles keritud ootused loovad soodsa pinnase ka nörritavaks pettumuseks. Isegi pärast filmi nägemist ei suutnud ma veel kergemini hingata, sest mõtlesin: kas inimesed on valmis ühe noore (jah, 32-aastane on noor!) režissööri esimese filmi poolt rahakotiga hääletama? Äkki lendab see kinolevis radari alt läbi, kaob vähese huvi tõttu filmilevist mõne nädalaga ja kogu varasem furoor hajub märkamatult kui udu? Küünikust iseendale tuleb aga tuhka pähe raputada: "Fränk" tõestab, et kui film on päriselt ja jäägitult hea, siis hakkab suust-suhu-reklaam nii hoogsalt levima, et takistuseks ei saa isegi enamikku ekraaniajast endale napsav popkultuuri gigant "Minecrafti film". Või äkki oligi see viimane proovikivi, mis pidi näitama, millise maagilise ükssarvikuga tegu on, sest vaat et iga teine kodumaine linateos puruneks sellise TikToki aurudel ragistava lõpubossiga kohtudes lihtsalt tuhandeks killuks. "Fränki" vaatajanumbrid aga nendes tingimustes hoopis kasvasid!

Miks ma seda kõike räägin? Aga seetõttu, et "Fränk" on üks neid erilisi näiteid, kus originaalstsenaariumil põhinev debüüt on juba vaat et arendusperioodist alates liikunud kultusfilmi kursil ja nüüd on tal see staatus ka välja teenitud. Sellel filmil ei ole hiiglasliku pärandipagasiga intellektuaalset omandit, mis pool tööd ära teeb, ega kultusnäitlejaid, kellega plakatil ja turundusmaterjalides tähelepanu tõmmata. On ainult kamp noori kutte ning meie lähimineviku ajastuglasuur ja selle keskel lahti rulluv liigutav lugu.

Lihtsust ja läbikirjutatust ei pea häbenema

Siin-seal on juba kuidagi mõnitavalt või halvakspanevalt räägitud "Fränkist" kui n-ö BFMi-filmist, kust meie filmikooli traagelniidid eredalt silma paistavad. Võiksin olla vähemalt teoreetiliselt valmis sellest diskussioonist osa võtma juhul, kui tegu oleks tegijatelt-tegijatele-tüüpi friigikraami või kangema kategooria arthouse'iga, ent piisab umbes kümmekonnast minutist vaatamisest, et mõista: "Fränk" on selgelt rahvafilm, aga seda mitte meie kommertskomöödiate lahjendavas, saalis istuja intelligentsi arulageduse mädasohu kiskuvas mõttes, vaid kaasavas ja generatsioonideüleses vaimus. Viimase paari aasta eesti filmi žanrifilmilaines mõjub see isegi kainestava sahmakana, sest üle pika aja ei sea filmitegija endale kitsendavaid raame (mis tihti võivad küll filmile kasuks tulla, kahtlemata!), vaid ehitab klots klotsi haaval terviku üles hoopis niiviisi, et tema teos on lihtsustatud sellise piirini, et veel laiali ei lagune, aga on kättesaadav ka neile vaatajatele, kelle filmikogemus on minimaalne. Ehk peitubki suuresti just selles filmi senise edu võti: ka sotsiaalmeedia sähviva infoüledoosiga harjunud teismelised suudavad Pilli rahuliku, veidi ehk isegi toetava ja käest kinni võtva stiiliga kaasa minna.

Olles viimase kümmekonna aasta jooksul näinud ära suurema osa olulisemaid BFMis valminud lühifilme, võin öelda, et ühendava joonena jookseb neist tõepoolest läbi mentaliteet, et sisu kaalub üles vormi. Mõnekümne minutiga üritatakse joonistada lahti detailne pealiin ja ehitada sinna juurde ka käputäis kõrvaljooni, kuid õhku jääb seal väheks. Jutustama ei hakata visuaalselt, vaid liigutakse lihtsalt ühest sisulisest võtmehetkest teiseni, justkui kartes vastata küsimustele kujundite, tähenduste ja allegooriate keeles. Osalt võib ju nentida, et tõepoolest, "Fränk" vaevleb nendesamade probleemide käes, ent antud juhul võiks seda "filmikooli vaimu" vaadata pigem omamoodi äärmusliku elutervusena, ehk isegi eksperimendina.

Tõnis Pill ja kaasstsenarist Laura Raud oleksid otsekui võtnud endale eesmärgi: mudeldame "Fränki" nii täpselt ära, et sellest filmist poleks ühegi nurga alt võimalik kinni võtta; tasandame võimalikud lüngad ja arendame kõik tegelased välja nii heas kui halvas. Äkki on nad isegi paranoiliste ja pisut hullumeelsete politseiuurijate eeskujul tekitanud seinale mõttekaardi sadade märkmepaberite ja erivärviliste lõngajuppidega, ühendades nii potentsiaalseid kui ka ebatõenäolisemaid narratiivseid käike, mis nende loodud filmimaailmas ette võiksid tulla. Kui see kõik on tulnud orgaaniliselt ja sellist mehaanilist arendustegevust seal taga reaalselt ei ole, siis seda suurem tunnustus tegijatele. Vähemalt tunnetuslikult ei mäleta ma lähiajast ühtki teist audiovisuaalset teost, kus umbes kaheks tunniks loodud reaalsus oleks sedavõrd terviklik ja detailne.

Võiks isegi öelda, et see on raiskamine, kuna erinevalt paljudest teistest filmikooli töödest on Raua ja Pilli fookus väga täpne; ei jääda tegema piruette piruettide pärast, vaid ka kõrvaltegelaste väiksemad vinjetid on lõpuks ikkagi terviku teenistuses. Siit aimub endiselt seda, et aastaid tagasi plaaniti samast materjalist teha hoopis telesari, kuid jumal tänatud, et seda ei sündinud: mulle meeldib, kui film on mõneti pillav ega tegele mitte lihtsalt oma kitsa rajaga, vaid loob vähemalt illusiooni, et on taustalugusid, mille me peame oma peas ise lõpuni kirjutama, ja et kaamera taga toimub rohkem, kui meile näidatakse. Sellele vaatamata mängib "Fränk" väga avatud kaartidega ega ürita meid ninapidi vedada (kui ehk välja arvata filmi pinev finaal); siin hargneb kõik selgelt lineaar­selt ja ka emotsionaalsed värvingud on laias laastus ette antud. Kehvema teostuse puhul heidaksin ma ette liigset läbikirjutatust, aga kuna "Fränk" teab väga hästi, mis ta olla tahab, olen ma sellise lahenduse ees relvitu.

Maitse üle mõistagi ei vaielda, kuid "Fränki" puhul kerkib ikka ja jälle küsimus heast maitsest. Valitud suund, kus iga tegelase arendamiseks võetakse aega, nende omavahelised suhted joonitakse alla reljeefse tumeda joonega ja lõpplahendus ei peegelda niivõrd meie troostitut reaalsust kui pigem mõnd kraadivõrra paremat maailma, võib kriitilisemale silmale mõjuda naiivsusena ja see on mõistetav: kogenum vaataja mõistab ilmselt üht-teist intuitiivselt ja pisaraid ei ole vaja tangidega välja kiskuda. Seda filmi emotsionaalsematel hetkedel tehakse, ent mina näen seda pigem Tõnis Pilli ääretu empaatiana. Kui näiteks Jaak Kilmi "Tagurpidi torn", millega "Fränki" põhjusega pidevalt võrreldakse, nägi ühes Eesti väikelinnas elavate noorte moraalseid dilemmasid läbi viie paari tumedate päikeseprillide, siis Pilli klaasidel on pigem õrnroosakas jume. Ühel juhul on reaalsus üsna lootusetu, mida ta kahtlemata hetkiti ongi, "Fränk" aga usub, et meil kõigil on lootust. Kui me seda temaga kaasa uskuda ei taha, siis on see meie enda häda.

Grotesk ilma groteskita

Vaatamata kogu stsenaarsele täpsusele, mis "Fränkist" välja paistab, ei mõju film kuidagi kirjanduslikult. Pilt ei ole antud juhul mitte lihtsalt moodus, kuidas anda edasi üht sündmustikku, ilma filmitehniliste nõksudeta ei olekski võimalik õnnestunult rääkida ühe noore inimese üles kasvamisest tingimustes, kus võimalus laps olla tahetakse sult hetkega röövida. Küsimus on selles, et kui koorida sealt ümbert ära Peter Kollanyi iseloomulik, pisut tuhmi, aga samas nostalgiliselt sooja koloriidiga kaameratöö, kavalalt valitud võttepaigad, mis rõhutavad väikese koha klaustrofoobsust, ent annavad edasi ka teatavat turvatunnet, ning õrnade pintslitõmmetega kunstnikutöö, kus ajastu ei karga meile näkku karikatuurina, vaid mõjub filmi orgaanilise osana, jääks alles tüütult moraalitsev noorteromaan. Mäletate küll neid, mida millalgi põhikoolis lugema pidi, et saaks keerulistel sotsiaalsetel teemadel koos kirjandusõpetajaga arutada, mis aga oli korraga nii piinlik kui ka ebausutav. Eluteater, nooruse farss.

"Fränk" ei ole kaugeltki selline klassikaline, kooliprogrammi teenistuses olev noortelugu, pigem on Tõnis Pilli lähenemises palju sarnast Meel Paliale paljukiidetud "Pikkade paberitega". Jah, see on lugu noortelt noortele, mis ei sobi aga ühegi nurga alt klassikalise noortefilmi kaanonisse. Me võime selle mõiste üle vaielda, aga tõmmake korra vaimusilmas lahti nende filmide ja raamatute rida, millega te nooremana kokku olete puutunud, ja te saate aru, mida ma silmas pean. Neis mõlemas on ajuti ka manitsevaid, ehk isegi näppu viibutavaid hetki, aga seal puudub hollywoodilik läbinähtav vastandavus: pätte ei ole tingimata vaja ühiskonnas terveks ravida ja elukooli eesmärgil ei pea häid poisse pahadele radadele saatma.

Kui sarnasus Paliale looga tuleneb värskest filmitegijate põlvkonnast, kes julgevad vaadata otsa ka oma põlvkonna muredele, siis palju sügavamalt astub film ühte jalga Ilmar Raagi "Klassiga". Nii Raagi kui Pilli film on tugeva selgrooga sotsiaaldraama, mida võib esmapilgul süüdistada ka provokatsioonis. Kas siis tõesti elavad meil kuskil sellised noored, kes käituvad niiviisi? Või siis veel keerulisem küsimus: kas äkki ei anna me selle filmiga hoopis halba eeskuju?

Samasse võrrandisse võib lisada ka korra mainitud "Tagurpidi torni", mille suurim puudus minu jaoks oligi moraalipiiride liiga julge hägustamine. "Klass" ja "Fränk" saavad sellega paremini hakkama, mõjudes pigem vastasleere austava diskussiooni katalüsaatorina. Huvitav on seejuures, et kui Raag rääkis meie kaasajast, siis Pilli film on mõnes mõttes oksüümoron: tegevus toimub minevikus, aga ta ei tee torkeid mitte unustatud probleemide, vaid aktuaalsete murekohtade suunas. Seda võib võtta küll väitena, et pole see maailm vahepealse ajaga nii palju muutunud midagi, aga pigem toob see salakavala nihestusega esile mõned teravad küsimused, nagu Trooja hobune. Me ei oska oodata, et me neis end ära tunneme, aga efekt on tänu sellele just tugevam.

Oskus paluda vähem on voorus

Tugeva algmaterjali ja hea meeskonna kõrval ei saa mööda vaadata ka Tõnis Pillist kui väga tugevast lavastajast. Aastaid võtteplatsidel režissööride assistendina töötamist on andnud talle ilmselt hea ettekujutuse, milline on meeskonna hierarhia, sest ilma selleta oleks raske ette kujutada, kuidas suudab üks režissöör oma debüütfilmis panna dünaamilise kollektiivina koos ja toetavalt mängima kamba teismelisi poisse, kellest enamikul puudub igasugune ekraanikogemus. Ennekõike paistab silma mõistagi peaosatäitja Derek Leheste, aga ka kohaliku noortekamba liidrit kehastav Tõru Kannimäe on silmapaistvalt tugev.

Õigem oleks vist küll öelda, et Pill on osanud tabada ära just selle hetke, kui läheb näitlemiseks, ja sel hetkel kaamera kinni pannud. Noorte dialoog on vahetu ja lobe, sealt puudub igasugune punnitatud paatos ja kramplik vajadus kümne küünega rollist kinni hoida. Jah, võib-olla tajume seetõttu kohati ebaühtlast mängu, aga poisid on kõik pidevalt fookuses ning oma tegelaskuju viimse mutri ja poldini läbi mõelnud, mis annabki võimaluse kohati vabamalt võtta. Sama kehtib tegelikult ka juba tuntud tegijate kohta: Märt Pius kehtestab end peategelase onuna jõuliselt, aga samuti kuidagi muuseas. Priit Võigemast traumade küüsis vaevleva üksikisana puudutab samuti registreid, mida tema karakterist esmapilgul ei ootaks. Ka Oskar Seemani nimitegelane, kes peab vähemalt füüsiliselt kõik nupud kogu aeg maksimumi keerama, ei mõju tobedana, vaid poeb kiiresti hinge.

Sundimatus kirjeldab "Fränki" tervikuna ja kuigi seda on lihtne ajada segamini ambitsioonitusega, siis tegelikult on otse vastupidi: Tõnis Pill on sellest lavastajate põlvkonnast, kes erinevalt mõnikümmend aastat tagasi alustanud lavastajatest saavad hästi aru, et tõenäoliselt nad ei tee iga kord oma elu viimast filmi. Tänu sellele näeme me üha rohkem filme, mis julgevad ka loobuda ja jätta teadlikult üht-teist ütlemata, ehk isegi vaatajale poolele teele vastu tulla, et teda avasüli vastu võtta. Sellelt pinnaselt saavadki võrsuda linateosed, mida ei pea enam arthouse'i kaitsva kilbi taha peitma. Ei, see pole otseselt torge väga tugeva eesti autorikino suunas — ma armastan näiteks "Biwa järve 8 nägu" iga vaatamisega aina rohkem —, kuid oleks aeg mõista, et me ei pea murdma laia maailma ainult mosaiiksete mõistukõnedega, tugeval sotsiaaldraamal on palju suurem potentsiaal rahvusvahelised uksed lahti lüüa.

Kuid mis teeb kõike seda arvesse võttes siis ikkagi "Fränkist" potentsiaalse kultusfilmi? Esmalt ei pea ma muidugi kultuse all silmas fenomeni "nii halb, et juba hea", mis tihti selle staatuse tagab, vaid pigem midagi sellist, mida me näeme Frank Darabonti "Shawshanki lunastuse" puhul, mis istub juba pikemat aega vankumatult IMDb vaatajahinnangutes esikohal. Ma ei taha Tõnis Pillile selle võrdlusega mingit pinget peale panna, pigem on see lihtsalt märk sellest, et tema (filmi)süda on õige koha peal ja ta on üles leidnud juhtpuldi, mille abil vaataja vaid mõne nupuvajutusega oma haardesse saada. Nende mõlema filmi puhul tagab selle pidev balansseerimine: ühelt poolt näitad valgust tunneli lõpus, mis aga on igal hetkel ääristatud tumeda varjuga, millest lõpuni pääsu pole. Sa tõstad kõik tegelased mõne väikese knihviga maast veidi lahti, nii et nad on suuremad kui elu, just parasjagu, et mõjuda innustavalt, aga mitte ülemäära, et imalaks muutuda. Ühel hetkel saame südamest naerda ja teisel lohutamatult nutta. Seda nimekirja võiks jätkata, aga pildi saab ette: nende mõlema filmiga on hea olla, neid võib uuesti üle vaadata ja kuigi nad aitavad korra maailmast põgeneda, ei ole see ka lihtsalt tühine eskapism — me tuleme sealt iga kord kuidagi kõrgendatuna tagasi.

Olen ise alates "Klassikokkutuleku" ilmumisest palju rääkinud sellest, kuidas eesti kommertsfilm ja autorikino seisavad vastaspooltel ja näitavad teineteisele pidevalt hambaid. "Fränk" on aga kinnitus sellest, et me võime kõik kinosaalis kokku saada ja mõista, kuidas tegelikult polnudki vaja millestki loobuda, lihtsalt retsept tuli korraks üle vaadata. Ja vastupidiselt kõigile neile, kes tahavad "Fränki" mõnitavalt BFMi-filmiks kutsuda, usun mina, et suuresti just tänu Pillile on filmikooli ukse taga lähiaastatel veel pikem järjekord. Sest kes siis ei tahaks ise nii head filmi teha?