"Nimetu kannike", Sandri 15. teos, on jutustus üksindusest ja eneseleidmisest ning sellest, et minevikku ei tohi küll unustada, kuid see ei pea määrama kellegi tulevikku. Sander meenutas, et nooruspõlves armastas ta sarnaseid teoseid lugeda läbi ühe ööga ja üritas autorina taaselustada neid mälestusi tohutult heast raamatust.

"Ma usun, et võin seda laiendada paljudele teistele loojatele, et me kõik otsime ja üritame taasluua midagi, mis on meile lapsepõlves väga tähtis olnud. Tegelikult see nii on. Ja raamatute puhul kohe kindlasti. Ema luges mulle ette, ma hakkasin ise väga varakult lugema, ise lugesin väga palju. Olin kesklinna laps, vanemad olid sageli öösiti tööl, mul ei olnud kesklinnas kusagil väljas käia ega kellegagi mängida, nii et ma istusin kodus, lugesin ja vaatasin Soome televisioonist hästi palju filme," meenutas Sander.

"Ja loomulikult üritad täpselt tabada neid tundeid. Igat filmi tehes ma vahel mõtlen, et nüüd ma tegin midagi originaalset, aga tutkit – ei teinud. Kui film on juba valmis, siis ma vahel taipan, et olen siin laenanud täpselt kuskilt mingit emotsiooni, mida ma tahtsin luua," lisas ta.

Sander ei usu, et 21. sajandi 20. aastate noorte lugejate maitsed muutunud on. "Võib-olla tõesti loetakse vähem, aga ma arvan, et alati tahetakse lugeda ühte ja sedasama. Põnevaid, ilusaid, romantikahõngulisi seikluseid, mis reeglina lõppeksid õnnelikult, pärast suuri katsumusi," naeris Sander.

"See on nii klassikaline. Seda oleme me alati tahtnud," lisas ta.

Sander loodab, et HÕFF-il lastelt ja noortelt head tagasisidet saanud teos ei ole põnev ainult noorte jaoks. "Eks meis kõigis on ju mingisugune osake seda last või lootus see osake leida. Miks ei võiks see ka vanemale lugejale või päris vanale lugejale meeldida," leidis Sander.

Sandri sõnul huvitavad teda "huvitavad asjad". "Mind huvitavad huvitavad raamatud, huvitavad filmid ja huvitavad kunstiteosed. Kui keegi maalib prügikasti kuskil asfalti parkla taga, siis see võib-olla jube kihvtilt teostatud jne, aga see ei kõneta mind. See ei ole see, mida ma kunstist ootan. Samamoodi kui on film, mis räägib näiteks, taevas hoidku, koleda Mustamäe korteri igavast elust, siis ma ei pea minema kinno, et seda vaadata. Mul on silmad lahti, ma näen elu niigi," rääkis Sander.

"Ma tahan minna kinno või avada raamatu selleks, et põgeneda. Põgeneda siit hallist argipäevast kuhugi fantastilisse, imelisse, ilusasse paika, kuhu ma ei satu elu jooksul. See on raamatu ja filmi missioon, mitte peegeldada igapäevast elu. Kui seda peetakse heaks tooniks, siis las seda teevad teised, kes teevad seda paremini," lisas ta.

Sander ootabki kunstilt seda, et see inimesi ülendaks ja mõtlema paneks. "Kindlasti ma ei taha, et ta paneks minu ette üles mingisuguse sotsiaalse peegli, mille läbi peaks justkui ennast või ühiskonda nägema. Selle ühiskonna liikmena olen seda suuteline ka n-ö laivis jälgima," tõdes Sander.

Autor ja režissöör leiab, et ülev kunst on pikki aastakümneid postmodernistlikus maailmas naeruvääristamisobjekt olnud. "Hakkame praegu seal postmodernismi surivoodil märkama, et tegelikult kogu see iroonitsemine ja mänglemine ei olegi meid paremasse maailma viinud. Nüüd siis see n-ö postpostmodernistlik maailm, mis on just silmi paotamas, näitab suuri märke selle poole, et otsitakse kunstilist siirust ja ülevust, mis vahepeal on kõrvale jäänud," sõnas Sander.