Kui helilooja, kelle senine loomingu võlu on peitunud peentes akustilistes tekstuurides ja õrnalt sillerdavates kõrgustes, astub suurvormi maailma, tekib küsimus: kas tema intiimsus säilib või hajub lava ulatuse tõttu? Liisa Hõbepappel näitab kammerooperiga "Põrmuline", et nende kahe vahel ei pea valima. Heli õrnus ja vormiline avarus võivad teineteist hoopis täiendada.

"Põrmuline" sündis pika protsessi käigus ühise kuulamise ja katsetamisena helilooja ja ansambel U: muusikute tihedas koostöös. Hõbepappel kujundas muusikalise materjali improvisatsiooniliste dialoogide kaudu. Just selline ühisloome loob ooperis erilise kohalolutunde: muusikud ei ole pelgalt tõlgendajad, vaid loojad.

Teose aluseks on eesti muinasjutt "Seitse venda", kuid lavale ei toodud mitte konkreetne jutustus, vaid metafoorne ja psühholoogiline teekond. Ooper ühendab endas seisundipõhise dramaturgia, rahvapärimuse motiivid ja nüüdisaegse helikeele. Selle asemel et pakkuda selget narratiivi, loob "Põrmuline" unenäolise atmosfääri ning asetab kuulaja ette läbipaistva, kohati ka hägusa filtri, mille kaudu võib püüda tajuda ja tõlgendada ühe inimese sisemaailma muutlikke seisundeid ja kihistusi.

Kas see on ooper? Vastus sõltub sellest, mida kuulaja selle all mõistab. Kui ooper on kitsalt määratletud range struktuuriga muusikaline draama, võib "Põrmuline" jääda selle piiridest välja­poole. Aga kui pidada ooperiks väiksematki heli ja liikumise süvakoelist koostoimet laval, siis kuulub see teos igati sellesse kunstivormi. Ja kui mõista ooperi olemust kui inimeksistentsi kõlalist tõlgendamist, siis on "Põrmuline" lausa selle määratluse keskmes.

Tegu on helilise psühhodraamaga, mille lavalised ja muusikalised kihistused ei vaja sõnalist narratiivi. Teos ei jutusta lugu, vaid loob seisundeid, atmosfääri ja vaimseid ruume. Muusika, inimhääl ja lavakeskkond põimuvad, moodustades omamoodi fragmentaarse ja meditatiivse terviku, kus kuulajal on võimalus lihtsalt viibida, mitte jälgida lineaarset sündmustikku.

Olin üks neist kuulajatest, kes ei lähenenud sellele teosele kui traditsioonilisele ooperile. Võib-olla isegi meelega, sest just žanripiiride hajumises peitub nüüdismuusika jõud: isiklik ja defineerimatu kuulamiskogemus. Mulle mõjus "Põrmuline" kui unenäoline, nihestatud helirituaal. Lavalt avanev metsik ja müstiline maailm näis ühtaegu turvaline ja ohtlik, peegeldades inimese seisundeid ning rõhutades ka looduse ja hingeruumi sügavat seost.

Esiettekande jälgimine oli kui osalusvaatlus kellegi väga isiklikus, ent samal ajal mütoloogiliselt avaras sisemaailmas. Proloog avas selle maailma tasa ja hämaralt, justkui ooper alles otsiks oma algust. Aja kulg ei allunud siin lineaarsele loogikale, vaid laotus mitmesse kihti. Igal helil oli kaal, iga vaikushetk peitis endas potentsiaali. Hõbepapli muusikaline mõtlemine meenutas talle omaselt graafilist joonist, kus tähelepanu koondus detailidele ja iga nüansi iseseisvale omailmale, mitte muljetavaldavale vormimõõtmele. Tulemuseks oli helimaailm, mis võlus täpsuse ja tundlikkusega ning lõi meditatiivse ja veidi müstilise õhustiku.

Hiljem tõid läbipõimunud tekstuurid ja dünaamilised kontrastid vaheldust vaikuse ja tasase liikumise vahele. Korduvad motiivid lõid rütmilise ja temaatilise sidususe, samal ajal kui lühikesed, ootamatud impulsid tekitasid pinget. Vaheldusid sümmeetrilised ja ebakorrapärased fraasid, mis andsid muusikale juba selgema sisemise trajektoori tunnetuse. Õrnad, voolavad fraasid põimusid teravamate sissepõigetega, mis rikastasid helipilti ja avardasid selle värvigammat.

Üks teose tundlikumaid hetki oli stseen "Unistus. Kuhu te lähete?", kus muusikaline kude muutus läbipaistvaks ja intiimseks, justkui vahepeatuseks mälu ja igatsuse piiril. Kontratenor Nicholas Tamagna puhas hääl sulandus kõrges registris õhuliselt ooperi unenäolisse kihistusse, peegeldades sisemisi rännakuid ja emotsionaalseid varjundeid. Aeglaselt voolav materjal mängis muutuvate toonide ja värvidega, põimudes peene ja painduva joonena, mis täitis ruumi vaikse sisekaemusega.

Vahemäng tõi kaasa helilise vabanemise. Ansambel U: näitas, kuidas improvisatsioon võib olla sama täpne ja tähenduslik kui komponeeritud materjal. See ei tähendanud fookuse kaotust, vaid astumist struktuurist väljapoole, avardades teose sisemaastikku. Improvisatsioon ei olnud pelgalt tehniline oskus, vaid elav emotsioonide ja dialoogi süntees.

Ooperi emotsionaalne kese koondub stseeni "Pietà", mis kannab hingevalu ja kaastunde raskust. Muusika muutub külluslikumaks, inimhääl paljastab end tundlikult. Näib, nagu avaneks hetkeks uks helilooja salasoppidesse. Instrumentaalne taust raamib vokaali väljendusrikkust ja annab sellele kandva jõu. See hetk toob pinnale seni allhoovuses vibreerinud vaimse sügaviku ja inimese hapra olemuse. "Pietà" on vaikne palve, helidesse talletatud igatsus mõistmise ja lähedalolu järele.

Solistide seast säras eriti sopran Salomėja Petronytė, kelle soe, haavatav ja samal ajal kontrollitud hääl tõi teosesse elu ja sügavust. Tema vokaalne haare kandis laia emotsionaalset spektrit ilma liigse ekspressiivsuseta ning lõi siira ja habraste nüanssidega helimaailma. Ka fraasikäsitlus oli kõnekas: justkui vaevu kuuldavad hingetõmbed, milles avaldusid nii ilu kui ka valu. Tema hääl ei tõusnud ansambli kohale, vaid sulandus orgaaniliselt tervikusse.

Ooperi vormilise ülesehituse poolest jäi mind siiski saatma mulje, et lõpp ei olnud ühetaoline, vaid mitmeharuline. Pärast mängulist ja rütmiliselt dünaamilist osa "Klippadi-kloppadi", mis oleks võinud olla mõjuv finaal, järgnesid hajusamad stseenid. Need lisasid uusi tõlgendusvõimalusi, kuid hajutasid ka kontsentratsiooni. Vormilise selguse huvides oleks üks tugev ja kompaktsem lõpp mõjunud paremini. Kuigi mitu lõpetust sobituvad teose poeetilise ja assotsiatiivse struktuuriga, jätsid need mind kuulajana sisemise dramaturgilise kaare suhtes veidi kahtlevaks.

Üks võimalikest lõppudest oli "Mets", millega astuti suur samm uue maastikulise mõõtme poole. See kujutas heliliselt müütilist ja salapärast paika, mis viis kuulaja mõtteliselt teose alguspunkti juurde. Loodushääli meenutavad motiivid, hajuvad tekstuurid ja kõlakõrguste muutused lõid olustiku, kus narratiiv ei olnud oluline ja kohalolust piisas. Teose lõpuosale lisas noorusliku vokaalse varjundi tenor Ryan Adams. Lavale ilmunud kolmas tegelane mõjus küll ootamatult, kuid mitte häirivalt. Pigem avas ta veel ühe, illusoorsena näiva tasandi, kus tuttav ja tundmatu põimusid. Ooperi päris lõpp "Taltsutatud kurbus" ei pakkunud kindlustunnet, vaid hääbus tasapisi vaikusesse nagu rahu pärast pikka sisemist teekonda.

On tõeliselt rõõmustav, et Liisa Hõbepappel võttis ette midagi nii julget, ulatuslikku, töömahukat ja isiklikku. "Põrmuline" ei ole pelgalt temaatiline laienemine, vaid sisuline küpsemine ja sisekaemuslik rännak, kus iga kihistus kannab autori läbimõeldud puudutust. Selle loomise keskmes oli koostöö interpreetidega, kellega koos otsiti, katsetati ja kuulati ning kes tõid lavale iseenda olemuse. Lavale jõudis peale muusika ka kohalolu, haavatavus ja usaldus. Ometi paistis, et just see lähedus materjalile tõi endaga kaasa ka mõningaid liialdusi. Kohati jäi mulje, et interpreedid olid muusikalisest materjalist oma väljenduses sammu võrra ees ja väljenduslik intensiivsus edestas muusikalise materjali sisemist arengut. See avaldus eriti sellises kõlapildis, kus akustiliste ja võimendatud helide tasakaal oli mõnikord häiritud. Mõned võimendatud helid muutusid liiga pealetükkivaks, nende sünteetiline kõla tõmbas endale liigselt tähelepanu, varjutades naturaalsete häälte loomulikku ilu ning tõrjudes kuulaja hetkeks eemale ooperi võlumaagiliselt rajatud heliruumist. Soov esile tõsta individuaalsust ja isiklikku kohalolu hakkas mõnikord tööle muusika enda vastu.

Ometi ei saa jätta mainimata, et ansambel U: improviseerimisvõime tõi esile teose tekstuurikihtide rikkuse. Just improvisatsioonilises lõigus ilmutas ansambel erakordset võimet reageerida hetkeenergiale ja üksteise sisemisele väljendusele. Seal ei olnud nad pelgalt esitajad, vaid Hõbepapli kaasteelised.

Hõbepapli teekond heliloojana on olnud järjekindel ja sisuline. Tema teosed on olnud märgilised nii Eestis kui ka välismaal. Ansamblile loodud, 2024. aasta rahvusvahelisel heliloojate rostrumil noortekategoorias teise koha pälvinud "Rosa majalis" kinnistas end kuulajate mällu kujundina, mis on ühtaegu hapralt õitsev ja teravalt okkaline, elu enda allegooriana. Kui "Rosa majalis" veenab oma struktuurses täpsuses ja karguses, siis "Põrmuline" pakub mõnevõrra laiemat vormilist ja poeetilist hajuvust, rohkem madalaid toone, kehalisust ja haprust ning vaikuse tähendust. "Põrmuline" ei püüa vaimustada efektide ega dramaatiliste kõrgpunktidega, vaid loob mediteeriva, sisendusjõulise ruumi, kus seisundid võivad, aga ei pruugi ajapikku avalduda.

Liisa Hõbepappel ei toonud suurvormi müra, vaid tõi vaikuse. Ja see on palju kõnekam. "Põrmulisel" on autori loomingulises arengus ilmselt eriline koht. On lootustandev, kui noor helilooja astub julgelt suurvormi poole, olles sealjuures truu oma sisemisele loogikale. "Põrmuline" lisab tema teekonnale uue mõõtme: sügavuse, intiimsuse ja helilise küpsuse. Mul on olnud hea meel seda teekonda kõrvalt jälgida. Iga uus kiht pole olnud juhuslik, vaid tähenduslik samm edasi. Just sellistest sammudest kasvabki praegune nüüdismuusika.