Ingrid Aguri lapsepõlv möödus Karksi lähedal, millele järgnesid pikad
küüditatu aastad Siberis (1941–1947 ja 1949–1957). Vaatamata kõigile
raskustele, säilis temas sihikindlus ja soov õppida. Kaugel Siberi
taigas lõpetas ta metsatöö kõrvalt seitsmeklassilise kooli ja avastas
Tomski Töölisnoorte Keskkoolis õppides teatri. Suurte tähtedega teatri,
sest oma väheperspektiivse eriala valis ta eelkõige armastusest
teatrimaagia vastu. Saanud loa naasta kodumaale, läks ta Eesti Riiklikku
Kunstiinstituuti teatridekoratsiooni õppima (1958–1964) ja suunati tööle
Ugala teatrisse, kuhu jäi ligi neljaks aastakümneks. Sealhulgas oli ta
aastatel 1965–1994 Ugala teatri peakunstnik.

Ugalas tööd alustades puudusid teatris lavastusala juhataja, butafoor,
teostaja-kunstnik, riietur, kostüümiala juhataja, kirjakunstnik,
pesupesija, reklaamiala inimene. Kõik need tööd jäid Ingrid Aguri kanda.
Sealhulgas tuli töötada oludes, kus puudusid ruumid dekoratsioonide
teostamiseks. Vaatamata sellele kohanes ta keerulistes oludes kiiresti
ja oli äärmiselt produktiivne.

Tema säravat karjääri jäävad ilmestama 160 lavastuse kujundused, mille hulgast mitmed kuuluvad eesti teatrikunsti kullavaramusse: "Kihnu Jõnn" (1980), "Rahva sõda" (1981), "Põhjas" (1983), "Juudit" (1983), "Ja sajandist on pikem päev" (1985),
"Kuldrannake" (1986), "Vaikuse vallamaja" (1987), "Kirsiaed" (1993), "Meie linnake" (1994) jmt. Samuti osalemine ligi kahekümnel näitusel (sh isikunäitused 1987 ja 2001), Eesti Teatriühingu aastapreemiad (1983, 1986), ENSV teenelise ja rahvakunstniku  aunimetused (1978, 1988) ja Valgetähe V klassi teenetemärk (2018).

Lisaks Ugalale on Ingrid Agur kujundanud lavastusi ka enamikes teistes Eesti teatrites ning veel Soomes, Venemaal, Usbekistanis ja Kõrgõzstanis.

Vanades Ugala teatri käskkirjades rõhutatakse Aguri suurt töövõimet, isikupärast kunstnikukäekirja, head värvi- ja konstruktsioonimeelt ja oskuslikkust töötada teksti ja lavastajaga. Ta ise on öelnud, et kõige olulisem on teatris koostöö, eriti klapp lavastajaga. Ta on olnud võrdne partner mitmetele eesti teatri suurkujudele (Jaan Tooming, Priit Pedajas, Lembit Peterson, Kaarin Raid, Merle Karusoo, Peeter Tammearu jpt). Oma kunstnikutöö tippsaavutuseks luges Ingrid Agur Kaarin Raidi
lavastatud "Juuditi" (1983) kujundust, mille jaoks tuli kududa paanideks 25 km jämedat pesunööri jämedatel puuvarrastel. Võimatuna tunduv ülesanne, kuid ta tegi selle teoks. See oligi teatrimaagia Ingrid Aguri moodi – teha võimatu võimalikuks.

2017. aastal avaldas Ingrid Agur elulooraamatu "Elu kolm vaatust", kus
ta meenutab põhjalikult elu Siberis, tööd Ugalas ning räägib oma
perekonnast.

Ugala teatri, Eesti Lavastuskunstnike Liidu, Eesti Teatriliidu ja kultuuriministeeriumi järelehüüe.