Tõstamaa Suveteatri sellesuvine uuslavastus, Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud "Häärber" tögab muhedalt eestlaste unistusi mõisaomaniku staatusest ja kusagilt saadavast suurest rahasummast, mis korrapealt kõik probleemid lahendaks.

Kolm kümnendit tagasi sattus ka minu tutvuskonda neid, kes olid endale uljalt, ja ennekõike odavalt, vana mõisa soetanud ning tegid suuga suuri unistusi, mis kunagi teoks ei saanud. Mõisad seevastu lagunesid omasoodu edasi ning ühel hetkel oli mõistlikum "laguneva mõisa mõisniku" staatusest vabaneda ning see samasugusele unistajale edasi müüa.

Lavaloo keskne tegelane Juhan (Jaan Rekkor) on kolmekümne mõisnikuks olemise aastaga unistusest pisut kaugemale jõudnud ning mõisahäärberis tegutseb väike hotell. Juhan on kohale kutsunud oma endised naised, lisaks poja ja kasutütre. Kas mees on suremas? Kes ja kui palju pärib? Kelle kasuks ta on teinud oma testamendi? Õhus on arvukalt küsimusi ja spekulatsioone.

Iga kümnendi kohta on Juhanil olnud naine. Esimene kaasa Ellen (Terje Pennie) on olnud päris unistuse alguses, mõisa ostmise juures. Elleniga on Juhanil ka ainus järeltulija, poeg Jasper (Jaan Tristan Kolberg), kes pole just selline välja kukkunud nagu ta isa oleks oodanud. Tagatipuks on noormees õppinud Juhani suureks meelehärmiks ameti, millel ei paista olevat tulevikku.

Miks Ellen Juhani juurest koos pojaga ära jalutas, jääbki hämaraks, kuid kohe võtab Juhan oma katuse alla Luisa (Kersti Tombak), teravkeelse üksikema, kes lohutusnaisena pääseb vihma käest räästa alla. Ei suuda ka tema häärberiga võistelda, kuigi Luisa asise tütre Sofia (Jaune Kimmel) näib Juhan olevat omaks võtnud. Kolmandast naisest Meelist (Karin Tammaru) on saanud lihtsalt alandlik ja läbipõlenud toatüdruk. Juhan on kõigile kolmele müünud unistust mõnusast mõisaelust, mis saabub siis, kui kõik valmis ehitatud on.

Juhani ja tema kolme naise läbisaamine on umbes sama toksiline nagu toapoisil ja kolmel õel legendaarses Wolfgang Kohlhaase ja Rita Zimmer-Gawrikowi krimikomöödias "Kala neljale", kus samuti on keskseteks teemadeks suvemõis, pärandus ning neliku omavahelised suhted. Eks omamoodi valab põnevusõli tulle ka ETV-s reedeti taas eetris olev krimisari "Kes tappis Otto Mülleri?", kus samamoodi on kesksel kohal mõis, mõisahärra, tema endised ja praegused naised, mürgised suhted ning ilmselgelt terendamas ka suur pärandus. Seega võib juba ette aimata, et "Häärberis" ilmselt midagi kahtlast juhtuma hakkab.

Rekkori Juhanis olemises ja suhtumises on paras annus ottomüllerlikkust, kulunud dressid ja maika seda ära ei varja. Omamoodi kahtlased on ka kõik Juhani naised. Terje Pennie Ellen on kätteõpitult boheemlane, kes teeskleb muretust ja väidab, et on oma eluga rahul. Kersti Tombaku Luisa näeb küll enesekindel ja tarmukas välja, kuid oma saladused on temalgi. Karin Tammaru Meelist hakkab kohe kahju, kui ta põll ees välja ilmub.

Kuigi väliselt erinevad, on neis kolmes liigagi palju ühist ning kui omavahelised jutud sirgeks räägitud, toimub "vennastumine", kus komponentideks on naps, lõõtspill ja laulvad naised, seekord küll söögitoas, mitte köögis. Naiste viha ei tasu kunagi alahinnata, sest see on kõige hirmsam vihaliik. Ja kui nüüd veel kokku liita kolme naise viha …

Järgmine põlvkond lisab küll lavaloole veidi vaheldust, kuid ikkagi jääb tunne, et nende liin oleks võinud olla pisut selgem ja tugevam, seda ennekõike põnevuse loomisel. Jasperi ja Sofia kätte satuvad kõik trumbid, aga võimalust neid ära kasutada pole antud. Lisaks, kui laval on noored mittesugulased, siis võib ju algusest peale oletada, et ilmselt mingi romantiline liin arenema hakkab, aga nii Kolberg kui Kimmel suudavad seda varjata isegi siis kui see on juba avalikuks tulnud. Pigem näivad nad kui täiskasvanueas mängukaaslased, sest lapsepõlves ei olnud see võimalik, juba ennekõike viieaastase vanusevahe pärast.

Lihtsa ja mõisaatmosfääri sobituva lavakujunduse (kunstnik Triin Tammann) keskseks elemendiks on agathachristielikkust lisav suur kappkell, mis peidab endas nii mõndagi, lapsepõlvemälestustest kuni kangema kraamini. Huvitava muusikalise kujunduse taga on Toomas Lunge ning sooja valguse on lavale seadnud valguskunstnik Priidu Adlas.

Kriminaalse alatooniga suvelavastus "Häärber" sobib kui valatult Tõstamaa mõisa atmosfääri. Lugu pakub vaatajale ohtralt äratundmist ning kutsub siin-seal esile nii publiku naerupahvakuid kui ka spontaanseid aplause. Kui tõsiseks lugu tegelikult läheb, miks Juhan oma huvitava kooslusega perekonna ikkagi kokku kutsus ning mis plaani tema kolm naist üheskoos pidama hakkavad, seda tuleb juba teatrisaalis vaadata.