Käes on august, suvi hakkab läbi saama ja koos sellega ka suvised kultuuriüritused. Sel nädalavahetusel möllas Tallinnas suvelõpukuulutaja Ironman.

Mina Ironmanil ei käinud, kuid sellest spordisündmusest olen kuulnud ikka. Spordikaugele inimesele seostub see üritus muuhulgas ka suurte riiklike toetustega, mis on kasvanud ka kultuurisektori kärpe ajal. Sel aastal sai Ironman kultuuriministeeriumilt toetust ligi 800 000 eurot.

Kusjuures ma ei ütle kuidagi, et Ironman toetust ei vääri. Ikka väärib. Seda tõestavad ka numbrid. Riik tahab selle ürituse toetamise eest maksuraha vastu saada, ja kui piisavalt ei saa, võtab toetusest osa tagasi, nagu juhtus Ironmaniga nelja aasta eest.

Eelmisel aastal aga läks Ironmanil hästi. Nad said toetuseks 720 000 eurot ja tõid riigile välisraha 5,6 kuni 7,3 miljonit eurot, millest maksti kultuuriministeeriumi teatel kõvasti käibemaksu. Tänavusi numbrid pole Ironman Tallinna korraldajad muidugi veel kokku löönud, aga loodame, et ka sel aastal olid nad riigi usaldust väärt. 

Kelle puhul juba paistab, et neil läks hästi, on suuremad kontserdikorraldajad. Imagine Dragons, Justin Timberlake, AC/DC jt tõid lauluväljakule palju rahvast nii Eestist kui ka välismaalt.

Sellest aastast rohkem käibemaksu maksev hotelli- ja restoranisektor tõi suve alguse tulemusi hinnates välja, et just suurüritused-kontserdid tõid neile külastajaid juurde ja leevendasid veidi madalseisu. Isegi majandusminister Erkki Keldo oli varmas kiitlema, kui hästi sel majandusalal läheb, kuni hotellipidajad talle veidi pidurit tõmbasid.

Võibolla terve aasta lõikes Timberlake'i või AC/DC fännid hotellidele kasumit ei too, aga linnapildis oli fännisärkidega välismaalasi märgata ka mitu päeva enne ja peale kontserti – ja kõik nad ööbisid ja sõid kuskil.

Samas on kontserdikorraldamine Eesti kõrge maksukoormuse tingimustes paras katsumus ettevõtetele, kes suuri nimesid Eestisse toovad. Et siia üldse maailmanimesid saada, tuleb konkureerida lähipiirkonna kontserdipaikadega. Seal on aga tihti tingimused, ka maksutingimused paremad. Soomes on kontserdipiletite käibemaks 14, Rootsis kuus, Leedus üheksa ja Lätis null protsenti. Eestis on see nüüd 24, väidetavalt maailma kõrgeim. Samas karta on, et kui isegi toidu käibemaksumäära vähendamine pole poliitikutele kuidagi vastuvõetav, ei paista ka kontserdikorraldajatele lähemas tulevikus maksuleevendust.

Samas on show business riskantne äri nagunii: Live Nation Eesti kontserdikorraldaja võrdles seda tööd koguni hasartmängu mängimisega – kas läheb õnneks või ei lähe, ei sõltu alati sinu tublidusest või tarkusest, vaid õnnest. Nii läks näiteks Kylie Minogue kontserdiga, kes sai köha ja otsustas ka paranenuna, et ta siia ikkagi ei tule. Eks eraettevõtlus ongi riskantne, võib ju selle peale öelda, kuid kui me tahame, et Eesti poleks maailmatasemel popkultuuri mõistes ääremaa, on oluline, et kontserdielu ei kiratseks.

Kahjuks riik sarnaselt Ironmani või Rally Estoniaga suurkontsertide korraldajaid ei toeta. Kuigi võiks. Asi pole ju isegi ainult turismis või muusikalise silmaringi avardamises: sarnaselt spordisuurüritustega saavad kontserdikorraldajate juures tööd sajad inimesed, lavaehitajatest inseneride ja toitlustajateni. Oleks juba aeg, et riik hakkaks filmi ja spordi kõrval ka popkontserdiäri samaväärsete summade – ja tingimustega – tunnustama.