Kunstikaartide mõte on lihtne – keeleõppija valib pakist kaardi ja proovib kaardiküsimuste abil kunstiteoseid lahti mõtestada. Küsimusi on nii algajatele kui edasijõudnuile. Keeleõpetajate lemmikuks on nõksuga küsimused.

"Et kas selle teosega meenub sul mõni sündmus lapsepõlvest? Mismoodi see teos võiks lõhnata? Kas ta on selline magus pigem või on midagi sellist mürgist selle juures? Ja kui sellised sõnad ajusopist meelde tulevad, siis see keel ju aktiveerub õpilase peas ja saab asjast asja. Nad kindlasti annavad sellisele kunstigalerii ja näituse külastamisele hoopis teise dimensiooni," rääkis eesti ˇkeele maja õpetaja Sandra Vellevoog.

Kunstnikel on keeleõppijate suhtes oma huvi. Nii tuleb näitustele rohkem kaasamõtlevaid ja arutlevaid külastajaid.

"Kaasaegne kunst on palju vabam. Palju jäetakse just vaataja otsustada, mida ta selles teoses näeb või kuidas ta ise seda tunnetab või mida tema seal märkab. Ma usun, et enamus kunstnikel oleks lõbus neid vestluseid pealt kuulata kuskil kärbsena seina peal," sönas Narva kunstiresidentuuri juht Johanna Rannula.

Kunstikaartidega põgusalt tutvunud Narva koolide õpetajate jaoks on kaardid head abivahendid, aga samas ka omaette kunstiteosed.

"Ma kardan seda, et lapsed rikuvad need ära. Kohe tekib mulje, et need on mõeldud selleks, et seal võiks midagi juurde joonistada ja oleks väga kahju küll," lausus kunstiõpetaja Nadežda Rumjantseva.

Kunstikaardid saadetakse galeriidesse ja muuseumidesse, et keeleõppijad saaks neid kasutama hakata.