1973. aastal Tallinnas sündinud Koff jõudis avalikkuse ette näidendiga "Meie isa", mis rändas näidendivõistluselt 2001. aastal Eesti Draamateatri lavale. "Päris esimene tekst see ei olnud. Enne sai ikka, nagu lapsukesed kirjutavad, oma toredaid lugusid sahtlisse kirjutatud, õpetajatele kirjandeid ja prantsuskeelseid tekste ülikooli ajal, kui olid loovkirjutamise ülesanded. Mu õpetaja Eva Toulouze ütles, et kuule-kuule, sa kirjutad juba nagu prantsuse kirjanik, äkki võiksid ka eesti keeles midagi kirjutada," meenutas Koff, kes lõpetaski Tartu Ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse erialal.

Prantsuse keeles kirjutamist Koff siiski lihtsamaks ei pea. "Minu prantsuse keel ei küündi nii kõrgele, et ma suudaksin selles päris vaba olla. Ja noh, päris vaba ei ole ma kindlasti ka eesti keeles, sest tegelikult kasutan kirjutades päris palju sõnaraamatuid, nii sünonüümi- kui ka seletavaid sõnaraamatuid. Mõtlen ja otsin sõnu ja väljendeid. Ega me keegi ju eesti keelt ka perfektselt ei valda, sellist asja nagu perfektne keele valdamine ilmselt ei ole olemas. Aga siiski, eesti keeles olen ma vabam ja rohkem mina ise," tõdes ta.

Selles, et esimene inimeste ette jõudnud tekst oli just näidend, on süüdi Koffi teatriarmastus. "Seda ma tunnen juba ammusest ajast. Mulle on alati teater väga meeldinud."

Aina rohkem mõtleb Koff näidendeid kirjutades ka selle peale, kes tema loodud tegelasi laval kehastada võiksid. "Ma arvan, et alguses ma ei osanud sellele väga mõelda – vähemalt "Meie isa" puhul mitte –, sest mu otsene kontakt näitlejatega oli väga vähene või peaaegu olematu. Aga ajapikku on mu tutvusringkonda siginenud näitlejaid. Nüüd on juhtunud lausa nii, et mu mõlemast lapsest on saanud näitlejad, näitlejate seast on tekkinud sõpru, olen ka lavastajatega isiklikult tutvunud," selgitas kirjanik.

"Nüüd ma mõtlen sellele palju rohkem. Näiteks kui me kirjutasime Indrek Koffiga näidendit "Tagasi", mis jõudis lavale Theatrumis, siis oli meil kirjutamise ajal juba teada, kes rolle mängima hakkavad. Olen kindel, et näiteks Aleksander Eelmaa, kes ühte rolli mängis, mõjutas teksti kindlasti. Samamoodi ka Lembit Peterson, Kaie Mihkelson, Mare Peterson – me teadsime, et nemad neid rolle mängivad, ja nad seisidki meil kirjutades kogu aeg silme ees. Side reaalse teatri tegemisega on mul aja jooksul aina kasvanud," tõdes Koff.

See, kas näidend peab elama laval või ärkama ellu ka lugedes, sõltub Koffi sõnul konkreetsest tekstist. See oleneb väga näidendist. Kui mõelda tänapäeva teatri peale, siis see on sageli üha visuaalsem, kehalisem ja füüsilisem – need on asjad, mida ei ole võimalik tekstiga edasi anda. Sellistes lavastustes ei pruugigi tekst olla nii olulisel kohal. Aga samas jäävad alles ka sellised näidendid nagu Vilde "Tabamata ime" või Tšehhovi "Kolm õde", mida võib nii lugeda kui ka teatris vaadata. See on küll erinev rõõm, aga mõlemal juhul siiski samaväärne rõõm," leidis Koff.

Palju ka lastele raamatuid kirjutanud Koff kasvas üles "Sipsiku", "Naksitrallide", "Bullerby laste", "Viplala" jt raamatutega. "Ma hiljuti mõtlesin selle peal, et need tekstid elavad sinus edasi. Kõik nad jäävad kestma. Näiteks Sipsik, kes sõidab kummipaadiga merele ja tunneb merekutset, vilistab igasuguste keeldude peale, et ei tohi üksinda kaugele merele sõita. See tunne, mida Sipsik tundis, on siiani minus alles," märkis Koff.

Viimasel ajal on Koff keskendunud vanemale lugejale mõeldud teostele. "Kindlasti võib see olla otseselt seotud enda laste suureks kasvamisega, aga teisalt on see lihtsalt mingi sisemine teekond, mis viib sind ühe teksti või raamatu juurest järgmise juurde. Kõik asjad ei ole väljendatavad lasteraamatus. Näiteks kui ma tahtsin "Sinises mäes" kirjutada lahti oma vanaema nooruse ja samal ajal ka omaenda nooruse 1990. aastatel, siis seda ei saanud teha muul moel kui täiskasvanutele mõeldud romaanis," tõdes ta.

"Ja ega lapsed ei ole mu loomingust kuhugi kadunud. Isegi kui raamat ei ole otseselt lastele, on mul enamasti romaanis ikka ka lapstegelasi. Nad on mulle tohutult tähtsad. Näiteks "Kirka une" Jaan või nüüd "Õhuskõndija" Felix ja Arvet – need on lapsed, kes tegutsevad minu romaanides, ja nad on mulle väga olulised."

"Sinise mäe" romaani eest võitis Koff 2017. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha. "Ma arvan, et igasugune asi, mis tänapäeva maailmas kirjandusele tähelepanu tõmbab, on hea ja kasulik. Romaanivõistlus on üks neist kohtadest, kus hakatakse üldse laiemalt rääkima kirjandusest – mingist konkreetsest raamatust, autorist, kes on selle tähelepanu pälvinud. See on lihtsalt üks viis, kuidas kirjandusest rääkida ja seda esile tõsta," leidis ta.

"Kui me räägime eesti kultuurist, siis millest me räägime? Meil on oma keel, oma kirjandus – me mõtleme ja loome omas keeles. Selle tõttu ongi minu arvates oluline kirjandusest rääkida, ja selles mõttes on ka kirjandusvõistlused olulised."

Autori jaoks peab Koff romaanivõistluste puhul suureks plussiks ka anonüümsust. "See on tõesti tõehetk – mida ütleb minu tekst üksinda žüriile, kui pole juures ei nime ega infot selle kohta, kas autor on mees või naine, noor või vana. See on kindlasti hea võimalus kirjandusse tulla või tähelepanu saada," lisas ta.

Tagasisidele, mida Koff oma tekstidele ja tegelastele saab, vaidleb ta oma peas alati vastu. "Kui keegi midagi ütleb, siis mul tekib tihti tunne: "See ei ole ju nii!" Tahaks vastu vaielda, et ma tahtsin siin hoopis teist asja öelda. Aga tuleb leppida sellega, et inimestel on erinevad kogemused ja nad vaatavad asju erinevalt."

""Õhuskõndija" esitlusel tuli sellest isegi juttu, et raamat on justkui kaleidoskoop, millesse iga lugeja vaatab sisse ja keerutab seda, aga muster, mida ta seal näeb, on igal juhul erinev. Ja sellega tuleb leppida. Samas on mul autorina vahel tunne, et mu tegelasele tehakse liiga, et teda ei mõisteta. Ma tahtsin selle tegelase kaudu öelda midagi hoopis muud," muigas Koff.

"Aga tagasiside on muidugi tähtis. See ongi ju üks elamise viis – et me oleme suhtluses teiste inimestega. Kirjandusteos on tegelikult väga hea võimalus inimesega tuttavaks saada. Näiteks kui keegi on lugenud sinu raamatut, siis vestlus, mis selle pinnalt tekib, võib minna palju sügavamale kui tavaline jutuajamine stiilis: "Kus sa õppinud oled? Kas töötad? Mitu last sul on?" Vestlus raamatu teemadel võimaldab inimestega palju sügavamat kontakti."

Koff tunnistas, et naiste roll Eesti kirjandusmaailmas on märgatavalt muutunud, see muutus on praegu veel käimas, ning väga tugevaid naiskirjanikke tuleb lisaks nimekatele aina juurde, aga samas ei ole ta päris kindel terminis "naiskirjandus".

"See ongi hea küsimus, et mis see naiskirjandus on. Näiteks ma küsiks kas Lilli Luugi "Ööema", kus on kolm naispeategelast, kas see on naiskirjandus? Need on mingisugused sildid. Ma usun, et me võiksime eristada sellist nähtust nagu kirjandus – ükskõik, kas selle on kirjutanud mees või naine, või kas selle keskmes on meeste või naiste probleemid. See on kirjandus. Ja teine asi on selle kirjanduse peegeldamine. Näiteks kirjandusauhinnad on pigem midagi, mis peegeldavad seda, mis kirjanduses toimub. Mida rohkem neid auhindu on, seda rohkem erinevaid tahke kirjandusest esile tõstetakse," toonitas ta.

Koffi tänavu ilmunud romaanile "Õhuskõndija" andis impulsi Koffi vanavanatädi Emilie elulugu. "Minuni jõudis kirjutis tema elust, mille pani kaheksale A4-paberile kirja minu hea sugulane, kes mulle need postiga teele pani. Emilie oli minu vanaema tädi, kes väga tihedalt puutus kokku mu vanaemaga, sest ta kasvatas vanaema, tema õdesid ja vendi Tartus, kui nad käisid 20. sajandi alguses koolis. Nii et ta oli mu vanaema elus hästi tähtis inimene."

"Mind köitsid juba mõnd aega ka lendamise teema ja kogu see enne esimest maailmasõda valitsenud võimaluste maailm. Aeg, kus tööstusrevolutsioon ja linnastumine pulbitsesid. Minu tunnetus oli, et see oli periood, kus 20. sajandi jubedused ei olnud veel peale hakanud. Tahtsingi sellesse aega tagasi sukelduda, minna veel kord tagasi oma vanavanatädi juurde, kes andis ainest ka "Sinises mäes", aga tuua välja tema elust ka teised aspektid ja siduda ta uue tegelasega."

Rääkides oma teoste detailsusest, näiteks realistlikult kujutatud tsaariaegsed kunstid, mida "Õhuskõndja" tegelased valdavad, tõdes Koff, et kirjandus ongi suur illusioon.

"Ma räägingi tavaliselt kirjandusest kui illusiooni loomise kunstist. Kui sa annad tekstis ainult väikeseid noppeid siit-sealt, poetad terakesi, siis lugeja fantaasia täidab need vahed ise ära. Ja nii võib jääda mulje, et küll mul on ikka palju informatsiooni selle ajastu igapäevaelu kohta," selgitas ta.

"Püüan selle koe kududa nii, et millest ma ei tea, sellest ma ei räägi. Aga see, millest saan lugeda, mida mulle on räägitud või millest mul on teadmised – neid kasutan. Mulle tohutult meeldib see tunne, kui ma proovin minna oma tegelaste argipäeva sisse. Kuidas ta hommikul tõusis? Ta ei läinud ju duši alla, vaid pesi end kausi peal – võttis pliidilt soojendatud vee, valas kaussi, pesi end osade kaupa. Mida ta sõi? Ta ei ostnud toitu supermarketist. Võib-olla ostis Tartust mõne seebitüki kaubahoovist, mis tol ajal oli olemas, ja nii edasi."

Koff saab läbi kirjutamise elada ise läbi aega, mis muidu oleks kadunud. "Meil on vaid killukesi, teadmisi siin-seal, aga neid valgeid laike tahaks kuidagi ise täita, justkui füüsiliselt tagasi kerida see aeg. Enda jaoks see ongi nagu ajamasin ja pärast ongi tunne, et ma olen päriselt elanud seal, 20. sajandi alguse Ülejõel."