Sattusin hiljuti raadiosaateks ettevalmistusi tehes loole, mille tausta uurides selgus, et selle tegemisel on kasutatud tehisaru. Mitte et see oleks midagi uut – tehisaruga on muusikat juba mõnda aega tehtud, ka siin Eestis. Ma olen ise olnud sellest ajast alates, kui AI meie igapäevaeludesse ja -aruteludesse hiilima hakkas, olnud selle suhtes pigem negatiivselt meelestatud, sest mulle on alati meeldinud, kui inimesed mõtlevad oma peaga, see on paljuski ju terve ühiskonna toimimise alus.

Viimasel ajal olen hakanud asjale teisiti vaatama. Seda just seepärast, et on selge, et tehisaru tuleb niikuinii, tahame me või ei. Ainuke asi, mida saame kontrollida, on meie reaktsioon nendele protsessidele. Ühelt poolt regulatsioonidega ja teiselt poolt sellega, kuidas me ise teadlikult seda kasutame.

Mõningast lootust tekitab ka teadmine, et läbi ajaloo on inimesed ikka võidelnud kultuuris uuenduste vastu. Ka selliste, mis tunduvad praegu täiesti kahjutud ja tavalised asjad. Näiteks 18. ja 19. sajandil pidasid inimesed ühiskonnale ohtlikeks romaane, sest kartsid, et need toovad kaasa lugemispalaviku, mis põhjustab teiste seas sõltuvust, moraalset kollapsit ja antisotsiaalset käitumist. Aga nagu teame, siis seda vähemalt sellises mastaabis ei juhtunud.

Muusikavaldkonnas võib ka näha, kuidas tehisaru kasutamise kõrval muusikaloomes võib see tegelikult osutuda vähemalt mingis jaos ka maskeeritud õnnistuseks. Ühelt poolt võib AI panna muusikuid otsima ja ehk ka leidma uusi kastist välja viise, kuidas luua. Umbes samamoodi, kuidas süntesaatorid tõid kümnendivahetusel 80-ndatesse uute helipalettide näol kaasa muusikalise revolutsiooni, mis täpselt sarnaselt romaanidele omal ajal kõigile ei sobinud ja sümboliseerisid paljude jaoks nn päris muusika surma.

Ajal, kui palju ka inimeste endigi loodud muusikat mõjub kohati tehasetoodanguna, võib AI ronimine muusikaloomesse anda inimestele hoopis vajaliku tõuke viia see kuhugi uude kohta, kus tekivad uued vormid, helid ja hääled, olgu siis tehisaru abiga või üldse mitte.

Teine on asi, millele olen viimasel ajal põhjalikult mõelnud ja millele minust varem ja hiljem on viidanud ka teised autorid. Äkki tähendavad algoritmid ja tehisaru sekkumine sellesse, kuidas inimesed laiemalt muusikat tarbivad – meeleolu-playlist'id ja automaatsed soovitused voogedastusplatvormides ja nii edasi –, et saabub aeg, kus muusikakriitikute, raadiokuraatoride ja muude valdkonnafanaatikute arvamus saab tagasi rolli ja väärtuse, milletaolist see kandis viimati ehk 15–20 aastat tagasi?

Iga päev laetakse voogedastusplatvormidesse umbkaudu 120 000 uut lugu, tehisaru loodud muusika eksponentsiaalne kasv ainult suurendab seda numbrit ja striiminguteenuste vedajate jutt sellest, et ideaalis võiks muusikakuulamine inimeste jaoks muutuda nii mugavaks, et nad üldse ise mõtlema ei pea, annab põhjuse, miks on nii oluline, et kriitika roll muusikatarbimises taas kasvaks.

Ameerika ajakirjanik ja muusikakriitik Kelefa Sanneh kirjutas augustis väljaandes The New Yorker, et muusikakriitika kaotas aastatega paljuski oma teravuse, sest kriitikud muutusid liiga konsensuslikuks ja viisakaks ning lugejatel ei jätkunud selleks enam tähelepanu. Aga leidis ka, et see on ilmselt pöördumas, kaude just ka vastureaktsioonina meie liiga algoritmide kureeritud maailmale. Teoorias tore, aga kuidas päriselt läheb, ega tegelikult ju ei tea.