"Kuhu minna pärast Spotifyd?" on üks küsimus, mis on saanud pärast seda, kui sõprade ringis võeti vastu ühine otsus see platvorm jätta, peaaegu et filosoofilise suuruse. Nii tähtis tundub teha pärast aastaid suhtelist ükskõiksust lõpuks moraalselt puhas otsus ja suunata oma muusikafänni raha sinna, kus see loeb kõige rohkem. Aga mida avastasin möödunud nädalal, kui võtsin põhjalikumalt ette kvalitatiivse võrdluse erinevate alternatiivide vahel, et sellele küsimusele ei olegi võimalik nii üheselt vastata, kui esialgu tundus.

Mina tunnistan, et kui möödunud kevadel Spotifyst ära kolisin, siis liiga palju ohverdusi mugavuses ei teinud – olen sest saati kasutanud igapäevaselt Apple Musicut, mis maksab artistidele striimingu kohta keskmiselt Rootsi gigandist rohkem, väärtustab päris inimeste kureeritud playlist'e ja pakub paremat kvaliteeti. Aga jagab raha sarnaselt pro rata mudeli järgi, mis soosib ikkagi lõpuks suuri ja populaarseid ning mille kasutamisega toetad ühe Ameerika suurkorporatsiooni heaolu. Halvimal juhul kaudselt ka Ühendriikide praegust valitsust, mis ei ole varjanud oma vastuvõtlikkust suurte tehnoloogiaettevõtete lobitööle.

Viimast arvestades tunduvad Tidal ja Deezer poliitiliselt puhtamad alternatiivid. Tidal, mille suuromanike hulka kuulusid viis aastat tagasi veel ka Jay-Z ja Beyoncé, on enim kiitust ja kõlapinda saanud selle eest, et maksab väidetavalt artistidele platvormidest keskmiselt striimingu kohta kõige rohkem – enam kui 2,5 korda rohkem kui Spotify –, ja pakub teistest kõrgemat kvaliteeti ja eksklusiivsust. Samas, kuna kasutajate hulk on väiksem kui teistel striiminguplatvormidel, on ka rahapott, mida artistide vahel laiali jagada, väiksem. Jälle pole justkui piisavalt võit-võit olukord.

Arvestades seda, kui palju on viimasel ajal aga olnud juttu tehisaru ohust muusikute tasule, õigustele ja jätkusuutlikkusele, joonistub eraldi sümpaatsena välja prantslaste Deezer. Kuigi selle puhul on palju saanud mainimist platvormi pigem kehv kasutajakogemus ja esiletükkivad vead, on Deezer end turul selgelt eristanud tugeva lubadusega artiste hoida ja väärtustada. Platvorm käivitas 2025. aasta alguses AI loodud muusika tuvastamise tehnoloogia, mida plaanib litsentseerida ka teistele. Lisaks on nad enda sõnul 85 protsenti tehisaru loodud muusika striimidest ka demonetiseerinud, rõhutanud ausa tasustamise põhimõtet ja võtnud nõuks väärtustada rohkem kasutajate aktiivseid kuulamisotsuseid kui lihtsalt sirgelt kuulamiste arvu.

Kui striiminguplatvormide puhul tuleb kaasa igasuguseid agasid, siis tundubki Bandcamp moraalselt automaatselt kõige õigem koht, kuhu oma muusikaarmastusega kolida – seal on võimalik muusikuid otse toetada, avastada uut muusikat ilma algoritmide abita ning hoida ja kasvatada artistide ning fännide vahelist kogukonnatunnet. Seepärast tuli sõpradele Spotifyst lahkumise tuules halva üllatusena meeldetuletus, et ka see ettevõte on umbes neli aastat olnud suurettevõtete omanduses ja kus aastal 2023 tõi omanikuvahetus Songtradri kätte kaasa ulatusliku koondamiste laine. Vallandati umbes pool senisest tööjõust – misjärel ei tundunud enam eriti lahe koht ka see Bandcamp.

Just viimase tõttu on vaikselt hoogu kogunud alfa-testimise faasis olev platvorm Subvert, mis plaanib Bandcampi kord seatud ideaalid lõpuni välja kanda. Ehk arendada välja platvormi, kuhu suurkorporatsioonide kämblad ei ulatu ja mille omandiõigused kuuluvad eranditult artistidele ja fännidele. Neile, kes hoolivad muusikast ja selle jagamisest, mitte vahendusisikute kaasamisest ja kasumi korjamisest kellegi teise loomingu pealt. See idee on ilus ja atraktiivne, aga parajalt utoopiline, arvestades, et sarnane katsetus on tegelikult varem lõpuks ikka lääne kapitalistlikule mudelile alla vandunud. Aga kui miski praeguses ühiskondlikus olukorras veel jõudu annab, siis ongi see naiivne lootus paremale homsele ja sellele, et vigadest õpitakse.

Ma tean – see ülevaade ei ole sugugi ammendav, aga joonistab välja, et ei ole olemas striiminguplatvormi ega -lahendust, millega ei saaks roheliste linnukeste kõrvale paar punast, sest lõpuks oleneb kõik sellest, milliste seadistustega on meie oma väärtuste kompass – kas me hindame enim võrdset kohtlemist, õiglast tasu, inimloomingu kaitset, kogukonnatunnet või suurkorporatsioonidest kaugenemist ning millised on nende asjaolude vahelised kaalud meie enda jaoks. Paljuski tuleb vastata küsimusele, kui palju vähem mugavamaks oleme valmis muusikatarbimist enda jaoks tegema. Samamoodi tuleb leppida sellega, et isegi kui me kõik ei tee striiminguajastul moraalselt puhtaid valikuid, võime me nende otsimisest samamoodi rääkida kui need, kes väidavad, et nemad teevad.