Wim Wendersi sõnastatud mõte, et filmitegijad ei tee poliitikat, küll aga võivad muuta elusid ja mõtteviisi, saab iga päevaga üha enam kinnitust. Võistluskavas linastuv İlker Çataki "Kollased kirjad" näitab mõtlevat inimest poliitiliste muutuste keskel, seda kuivõrd kergesti võib kaotada kõik, millele oled oma elu üles ehitanud, kui võimule tulevad autoritaarsed jõud.

İlker Çatak teeb siinjuures kavala ruumi transformatsiooni – filmi tegevus toimub Berliinis, mis etendab Ankarat ja Hamburgis, mis etendab Istanbuli. Linnad ei ole siin otseselt osalised, kuid nad loovad tähendusliku tausta, tuues kokku 1930. aastate Saksamaa ja 2020. aastate Türgi. Samas tähistab see urbanistlik dekoratsioon kõiki teisi linnu ja riike, kus toimuvad samasugused arengud.

Teatriga seotud Derya ja Aziz kasvatavad teismelist tütart Ezgit, kultuurivaldkonnas aktiivsete inimestena väljendavad nad ka oma seisukohta tõusva autoritarismi suhtes, mis toob kaasa vallandamise. Neile öeldakse üles ka üürikorter ja perekond peab oma elu uuesti korraldama. Özgü Namal, Tansu Biçer ja Leyla Smyrna Cabas teevad suurepärased rollid üht kriisi läbiva perekonnana, iga karakter on täpselt välja joonistatud ja nendevaheline dünaamika mängitakse lähti nauditava täpsusega stseenist stseeni.

Iga tegelane teeb läbi omad muutused: Derya saab pakkumise kommertstelejaamalt, mis lubaks perele finantsilist kindlust, kuid peab selleks tegema sammu tagasi ka sotsiaalmeedias; õppejõukoha kaotanud Aziz peab hakkama tööle taksojuhina, kuid ka siis tegema valikuid oma ideoloogiliste võitluskaaslaste ja pereelu vahel, pealegi tuleb nii Azizil kui ka Deryal hakkama saada teismelisest tütre probleemidega.

"Kollased kirjad", mis ei tähista muud kui koondamisteateid, käsitleb mitte ainult autoritarismi hiilivat pealetungi, vaid ka tavalist pereelu, vananemist ja kooskasvamist, ühtehoidmist puudutavaid teemasid ning teeb seda üsnagi köitvalt. İlker Çataki uus film hoiab vaatajat oma emotsionaalses haardes algusest lõpuni ja pole vist liialdus öelda, et on üks tugevamaid favoriite Kuldkarule. 

Perekonnateema on lähtepunktiks ka Singapuri režissööri Anthony Cheni filmil "Me oleme kõik võõrad" ("Wo Men Bu Shi Mo Sheng Ren"), mis linastub samuti võistluskavas. Võib ju karta, et 157 minutit pere-eepikat on võimatu alla neelata, kuid 46-aastane Kuldse Palmioksa laureaat ("Ilo, Ilo", 2013) teab, kuidas vaatajale naha vahele pugeda. Cheni rahulikus kulgemises on midagi Wong Kar-Wailt, midagi Jia Zhangkelt, pikad plaanid, emotsionaalne kandvus ja oskus anda vähesega edasi paljut. "Me oleme kõik võõrad" mõtiskleb selle üle, kuidas olla perekond, mida tähendab perekond, mis on vastutus.

Film viib tänapäeva Singapuri, varastes 20-ndates Juyang saab lapse oma armastatud tüdrukuga ja aumehena otsustab ta naiseks võtta, uue naise võtab ka poisi 60. eluaastates isa, kes aastakümneid pidanud lesepõlve. Samas tuvastatakse isal vähk ja Juyang peab välja mõtlema, kuidas pere ülal pidada. Cheni eepika toimib, polegi vaja mingeid ekstsesse, et loole kaasa elada, Chen näitab, kuidas tavaline elu annab piisavalt ületamatuina näivaid ülesandeid ja kangelane oledki siis, kui nendega hakkama saad. 

Ilmselt ongi kõige keerulisem teha film tavalisest elust, päris inimestest oma päris probleemidega. Lihtsam on ju tegevus üles ehitada hea ja halb vastandusele, kuid mida see oma lihtsustatud kujul annab? Pealegi on nii mõnelgi filmitegijal suur kiusatus teha suurt kunsti või lisada iga hinna eest midagi teatud kindlatele sihtgruppidele. 

Alžeeria päritolu filmitegija Karim Aïnouz teeb seekord koostööd Kreeka stsenaristi Efthimis Filippouga, keda tuntakse peamiselt Yorgos Lanthimose filmide kaudu, ja Aïnouz tõi Berlinale võistlusse samuti perekonnadraama "Roosipõõsa kärpimine" ("Rosebush Pruning"). Õigupoolest ei tohikski neid kaht filmi kõrvutada, sest ehkki mõlemad käsitlevad perekonnatemaatikat, on nad teineteisest valgusaastate kaugusel.

Aïnouz ja Filippou ehitavad oma rikastatud värvide ja pildikeelega loo võimuvõitlusele superrikkas perekonnas, kus kulissidetagused perversioonid oleks justkui omaette tegelased. "Roosipõõsa kärpimine" on kunstlik kujund, millest lähtub aiandust armastav Ed (Callum Turner), ühtäkki avastab ta, et 20. aastatesse jõudnud vennad ja õde on muutunud väljakannatamatuks ning pime isa koormaks.

Ta otsustab neist kõigist vabaneda, et kolida oma armastatu, vananeva Kreeka arsti juurde, kes saadab talle disainerikingi ja pilte oma mehelikkuse tunnusest. Filmis pole ühtegi positiivset tegelast ja vaatamata kaunile teostusele ka mingit põhjust sellele kaasa elada. Kõik karakterid olid nupud mingis suuremas mängus, mida suunavad iha ja igavus. Kokkuvõttes jäi film aga sama tühjaks kui tootefoto.