Kaie Mihkelson on oma peensusteni läbitunnetatud rollidega rõõmustanud vaatajaid juba üle 50 aasta. Viimaste aastate lavatööd on teda tihedamalt sidunud just Eesti enda lugudega.

"Midagi ei ole öelda, see on mulle väga meeldinud. Näiteks "Põud ja vihm...", mida [Priit] Pedajas lavastas, see läks ruttu repertuaarist maha, aga mulle hirmsasti meeldis," meenutas ta. "Päris viimased tööd on mul olnud Priit Põldmaga. Baturinist ainest saadud "Kotka tee taeva all", mida me tegime Saueaugul, oli ka selline lavastus, mis mulle meeldis, mida ma tahan mängida, mida ma hindan. Ja nüüd Põldma ja Mari-Liis Lill panid kokku Elin Toona raamatute põhjal "Ühe helevalge tuvi" ja jälle ma tunnen, et see, millest ma räägin, et tänu sellele, et see on oma rahva dramaturgia, ma tunnen pinda, mille pealt ma saan minna etendust mängima."

Tehtud tööle tagasi vaatamise asemel eelistab Mihkelson ikka edasi minna. Unistuste rollidest tal aga nimekirja ei ole. "Aga tõepoolest on teatav vabadus, mis annab ka teistmoodi kerguse rolle ja teatrit teha. Ma saan suhteliselt palju valida, ma tunnen, et tegelikult ei ole kohustatud enam palju midagi tegema, aga on inimesi, noori inimesi, kes kuidagi käivitavad ja jälle tuleb mul see mängimise ja müramise tahe, jälle mul midagi süttib või materjal on huvitav. Ma olen siiski selleks veel valmis," lausus ta.

Teatrisse läks Mihkelson soovist iseendast ja maailmast paremini aru saada. "Mõista ennast, mõista teisi inimesi. Teatrikogemus aitab seda, teeb hinge avaramaks. Minu jaoks on mingi üldise empaatiavõime suurendamine," kirjeldas näitleja.