Oma uurimisteemast rääkides kuulen vahel väidet: "Aga iga sõna võib ju solvata." See on tõsi. Näiteks ka sõnaga "keeleteadlane" võib kedagi mõnitada: "Sina, keeleteadlane, mida sina ka oskad või päriselust tead." Aga kas see tähendab, et kõik sõnad – ja kõik solvangud – on ühetaolised?
Kui vaadata asja puhtalt tähenduse tasandilt, siis jah: sõnal endal pole tavaliselt mingit sisseehitatud solvamisomadust. Sõnad omandavad värvingu kasutuses. Aga siin ongi vahe. On üks asi, kui mõni neutraalne sõna muutub teatud kontekstis pilkeks. Ja on teine asi, kui sõna on kujunenud ühiskonnas just selleks, et kedagi, näiteks geisid, sildistada, alandada ja paika panna.
Pragmaatikaga tegelevad keelefilosoofid on rõhutanud, et vaenusõna jõud ei tulene ainult üksikust solvangust, vaid kordusest ja ajaloost, mis teeb sõna kasutuse eri olukordades laetuks (vt nt Nunberg, 2018 ja Tenchini, 2021). Kui kedagi nimetatakse keeleteadlaseks halvustavalt, ei aktiveeri see pikka ajalugu, kus keeleteadlasi oleks seadusega karistatud, vangistatud, nende vastu toime pandud vägivalda õigustatud ja nende õigusi piiratud. Kui mingit sõna kasutatakse korduvalt kellegi alandamiseks, siis saab sellest koos ajalooga osa sõna tähendusest, mitte lihtsalt üks võimalikest kasutusviisidest.
Väide "iga sõna võib solvata" kõlab ka pisut liiga mugavalt, sest sellega ignoreeritakse ühiskondlikke võimusuhteid. Vaenusõnad toimivad enamasti ülevalt alla: enamuse suust vähemuse pihta. Samuti asetab niisugune väide rõhu kuulajale: sina tajusid seda konkreetset sõna solvavana, see on sinu subjektiivne kogemus, sina peaksid vähem hinge võtma. Kena soovitus, aga see jätab kõrvale tõsiasja, et kõneleja valis paljude sõnade hulgast just vaenusõna – ja see valik on tähenduslik.
Minu korpusuuring näitab, et sõna "pede" ei käi alati otse geide kohta – sellega kontrollitakse maskuliinsust ka üldisemalt ("ära ole selline pede" tähenduses "ära ole nõrk") ja sildistatakse poliitikat ("Brüsseli pedepropaganda") (Kuusik, 2025). Nendes kasutustes pole tegu juhuslike solvangutega. "Pede" on sõna, millega püütakse kehtestada kindlat väärtushierarhiat.
Mida sellest järeldada?
Esiteks: kontekst loeb, aga ajalugu loeb ka.
Ja teiseks: kui räägime vaenusõnadest, räägime ühiskondlikest võimusuhetest, mitte ainult abstraktsest tähendusest.
Iga sõna võib solvata, aga mitte iga sõna ei kanna endas võimu ja vägivalla ajalugu. Selle erinevuse mõistmine aitab meil keelekasutusest mõelda täpsemalt ja ausamalt.
***
Kuusik, A. (2025). Vaenusõna pede muutuv roll. Ariadne Lõng: soouuringute ajakiri, 21(21), 32–64.
Nunberg, G. (2018). The social life of slurs. In D. Fogal, D. Harris, & M. Moss (Eds.), New work on speech acts (pp. 237–295). Oxford University Press.
Tenchini, M. P. (2021). Words in motion: Slurs in indirect report. Gestalt Theory, 43(2), 153–166.
