Andrus Kivirähk pälvis kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate nominatsiooni proosa kategoorias teose "Eesti rahva uued jutud".

"Eesti rahva uute juttude" juured ulatuvad Indrek Harglani, kes Kivirähkilit ulmekogumikku muinasjututöötluse tellis.

"Sealt see mõte käima läks. Siis ma lugesin uuesti üle Kreutzwaldi raamatu ("Eesti rahva ennemuistsed jutud" - toim), mis mul lapsepõlves oli suur lemmik. Need lood olid nii toredad ja see andis võimaluse seda rada pidi edasi minna," meenutas ta.

"Neid Kreutzwaldi lugusid oli vahva oma interpretatsiooni teha. See on nagu keegi helilooja on kirjutanud laulu ja seda võib esitada Ivo Linna, aga võib esitada näiteks Metsatöll ja tuleb väga erinev laul välja," tõi ta välja.

Sellele, mida "Eesti rahva uued jutud" lugejaga seesmiselt teha võiks, Kivirähk kirjutades ei mõelnud.

"Mulle lihtsalt meeldis neid kirjutada ja mul puudus igasugune ärev soov neid kohe rahva ette tuua. Muidu võiks ju, eriti lühijutte kirjutades, et kirjutad paar juttu valmis, siis viid ajakirja, et saaks selle ruttu rahva ette tuua, aga mul seda mõtet üldse ei olnud. Ma vaikselt tegin neid selles tempos, nagu nad tulid. Kui neid sai lõpuks 15 tükki kokku, siis tundus, et aitab kah selle raamatu jaoks ja ma saatsin need ära," rääkis ta.

Mingit suuremat eesmärki tal nende juttudega ei ole. "Ei ole propagandistlikku või ideoloogilist tagapõhja. Nad ei ürita midagi õpetada, väita, tähelepanu kuhugi puudustele suunata, vaid nad on lihtsalt enda suureks lustiks kirjutatud."

Seda, kas raamat on õnnestunud, tunneb Kivirähk enne, kui ta selle kirjastajale saadab. "Jama ei hakka ju saatma. Mingil hetkel mulle tundub, et see, mis mul arvutis on, see on okei, paremaks ma seda teha enam ei mõista ja siis ma saadan ta kirjastajale. Sel hetkel ma ilmselt tunnengi, et ta õnnestunud, sest muidu ma teistele ei näitaks."