Tallinna kesklinna, Arteri keskuse taha kerkis mai lõpus Flo Kasearu loodud pronksist ratsamonument Eesti Vabariigi aegsele poliitika ja naisliikumise tegelasele Alma Ostra-Oinasele, mis on tekitanud meedias tulise vaidluse esteetika ja poliitika üle.

Kunstiteadlase Karin Pauluse sõnul on positiivne, et kunst inimestes erinevaid arvamusi tekitab. "Ma arvan, et inimestel tasub ikka oma silmaga vaatama minna. Tegelikult sa siis ise näed ja saad ise otsustada, kas see sulle meeldib või ei meeldi või see ärritab sind," rääkis ta "Vikerhommikus".

Paulus selgitas, et põhjuseid, miks ratsamonument palju poolt- ja vastuhääli on saanud, on mitmeid. Ühe näitena tõi ta välja, et kõigile ei pruugi meeldida viis, kuidas naist on kujutatud.

"Tavaliselt mõeldakse, et naine on nagu kaunistus, võiks olla selline paljas naine skulptuurina, Milose "Venus" tuleb meelde. Nüüd äkki on maskuliinses vormis – ratsamonument on ajalooliselt olnud selline sõjakas. Et kas nii sobib," ütles ta.

Osa vastaseid leiab, et Ostra-Oinas polnud mitte feminist ja sotsialist, vaid kommunist. Paulus leiab aga, et ajalugu ei saa käsitleda tänapäevaste mõttemallide alusel.

"Nagu me teame, olid suuresti sotsiaaldemokraatlikud mõtlejad Eesti omariikluse taga. Kui mõtleme vabadussõja peale ja üldse oma riigi tegemine on ju revolutsiooniline praktika. Tegelikult oleks tolle ajal konservatiivsed inimesed soovinud selle baltisaksa ülemvõimu jätku. Kui mõtleme selle peale, siis maareform ja muud asjad on sellised sotsiaalse õiglusega tegelevad valdkonnad. Ja samas oli Ostra-Oinas riigikogulane. Ma küll ei kujutaks ette, et tänapäeval riigikogulasi kommunistideks peetakse," sõnas Paulus.

Küsimus, kes peaksid saama kaasa rääkida selles osas, kuidas linnaruumi kunstiliselt kujundatakse, nentis kunstiteadlane, et see on mitme otsaga teema – on arusaadav, et kohalikud tahavad kaasatud olla, kuid luues kunsti põhimõtte järgi, et see peab kõigile meeldima, saab vaid kassipoegi teha.

"Tegelikult see põhimõte võiks olla, et me räägime inimestega läbi, arutame asja. Aga samas jälle selline kaasaegne skulptuur linnaruumis tekitab paratamatult diskussioone, sest hariduslikud vajakajäämised, eriti humanitaarvaldades, on suured," lausus Paulus.

Seda, et teised kunstnikud ei julge nüüd katsetada ja uusi lahendusi luua, Paulus ei usu.

"Kunstnikud ei ole teatavasti hääletud alistujad. Neid avalikke konkursse on olnud koolihoonete, saatkondade ja kõige muuga on pidevalt olemas. Tallinna linn ja ka teised omavalitsused korraldavad neid samuti. Aga eks sellist paksu nahka tuleb ilmselt kasvatada endale."