Küllap mäletab nii mõnigi kuulaja aastat 2004. See oli Eesti jaoks väga märgiline aeg, sest siis võeti meid Euroopa Liidu liikmeks ning samal ajal jõustus ka soolise võrdõiguslikkuse seadus. Ühe Tartu ülikooli teadusprojekti¹ raames vaatasime, kuidas kajastati seaduse vastuvõtmisest tulenenud debatti 2000. aastate meedias. Selles säutsus viin teid väiksele ajarännakule ning tutvustan, mida siis ajakirjanduses sellest kirjutati.

Kuna nõukogude perioodi jooksul ei räägitud varasemast kohalikust naisliikumisest ning selle traditsioonidest, siis soolise võrdõiguslikkuse seadus oli taasiseseisvunud Eesti jaoks uus ja justkui läänelik teema. Arutelu selle kohta tõusis päevakorda Euroopa Liitu astumisega, mistõttu nimetasid selle vastased seadust näiteks "europugemiseks". Seaduse vastuvõtmise tulised arutelud poliitikute seas jõudsidki tihti meediasse, näiteks kirjutati 2001. aasta Õhtulehes, et soolise võrdõiguslikkuse seaduseelnõu "on siiani toiminud nagu vaablasepessa torgatud kepp". Samuti tehti tänavaküsitlusi, uurides, mida inimesed seadusest arvavad, ning avaldati riigikogu stenogramme.

Seaduses kahtlevates meediaartiklites esildus näiteks arusaam, et sooline võrdõiguslikkus on nii-öelda naiste teema. Sellele viitas näiteks seaduse eestvedajate nimetamine "soolise võrdõiguslikkuse seitsmeliikmeliseks tüdrukutebändiks". Samuti kardeti, et kui seadus parandab eelkõige naiste kui vähemate õigustega inimrühma seisundit, siis kannatavad seeläbi meeste õigused. Seda ilmestab lause "Kuigi võrdõiguslikkuse seadus on mõeldud tagama eelkõige naistele võrdseid võimalusi tööturul, tunnevad mehedki end puudutatuna." Seega arvati ekslikult, et võrdõiguslikkusest võidavad ainult naised.

Samas oli seadusel ka palju toetajaid. Näiteks kirjeldati seadust kui olulist verstaposti demokraatlike põhimõtete kehtestamiseks, nagu ilmestab lause "(seaduse eelnõu) peaks Eesti ühiskonnas väärtustama need normid, mis on hädavajalikud kultuuriliseks integreerumiseks Põhjamaadega". Seadust nähti ka olulise vahendina näiteks töökeskkonna ja ühiskondliku suhtumise sallivamaks muutmiseks.

Selliste teemade uurimine on hea võimalus teada saada, kas ja mis meie ühiskonna väärtusruumis on kümnendite möödudes muutunud. Ehkki arutelusid võrdõiguslikkuse kohta on tänapäevalgi, usun mina, et üldiselt me selle vajalikkuses enam ei kahtle. Samuti usun, et võrdõiguslikkust ei ole piiratud kogus, nii et kui ühele anda, siis tuleb ära teiselt võtta, vaid seda jagub ikka igaühele!

***

¹ Projekt "Afektiivse poliitika ja poliitiliste afektide kujutamine" (2026–2030), vastutav täitja Raili Marling.