Mary-Frances O'Connor käsitleb oma raamatus "Leinav aju" leina kui protsessi, mille käigus inimese aju kohaneb lähedase puudumisega füüsilisest maailmast. Üheks kohanemise viisiks on jätkusidemete loomine – suhte jätkamine lahkunuga sisemise vestluse, mälestuste või oluliste esemete kaudu.

Kolme kunstnikku ühendab inspiratsioon loodusest, kõige ehedamast meeldetuletusest sünni, surma, lagunemise ja uuenemise paratamatusest. Näitusel on esindatud skulptuur, maal, graafika ja animatsioon. 

Inessa Saarits (s. 2000) on oma kunstipraktikas töötanud looduslike ja kaduvate materjalidega, uurides kunsti kaudu elu ringkäiku. Näitusel keskendub ta oma lahkunud emast maha jäänud esemetele, elu jooksul kogutud leidobjektidele ja antiiktoolidele. Kui ema elus oli, kandis iga ese narratiivset lugu. Nüüd kui jutuvestja on lahkunud, on lood kadunud ning objektidest on saanud vaiksed tunnistajad inimese elatud elust. 

Anna-Liisa Sääsk (s. 2000) on seni oma loomingus jäädvustanud olukordi enda ümber, mis ta tähelepaneliku kõrvalvaatajana on oluliseks pidanud. Esimest korda Gruusiat külastades oli tal terav pilk kultuurilistele erisustele ja detailidele. Tol ajal eristus Eesti selgelt kodumaa ning Gruusia välismaana. Nüüd, olles elanud seal juba mõnda aega, on säärane eristus kadunud – mõlemast riigist on saanud tema kodumaa, kuid mitte terviklikult ja täieõiguslikult. Näitusel keerab Sääsk oma silmad sissepoole, proovides lahti arutada kuulumise ja igatsuse puntrasse läinud lõngakera. 

Irakli Toklikishvili (s. 1989) on Gruusia kunstnik, kelle looming keskendub poliitilistele ja ühiskondlikele teemadele. Elades riigis, kus demokraatia, sõnavabadus ja euroopalikud väärtused ei ole iseenesestmõistetavad, käsitleb ta leina ka kollektiivse kogemusena – kaotatud vabaduse, purunenud lootuste ja visa usu kaudu, et muutus on võimalik. 

Näitus on galeriis Pallas avatud 8. augustini. Väljapaneku kuraator on Kerly Ritval.