Grünberg: Kender tõi särtsu ({{commentsTotal}})

{{1385391618000 | amCalendar}}
Sven Grünberg
Sven Grünberg Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Helilooja Sven Grünberg ütleb usutluses kultuur.err.ee-le, et Sirbi ümber toimuv oli suuremõõduline, ere häppening.

Sven, suudekleepimise aktsioonis sa ei osalenud.

Ega rääkimine pole ju viimase kahekümne ja enamagi aasta jooksul keelatud olnud, aga kui üldisemalt juhtunut mõtestada, siis on Sirbi ümber toimuv kõige suurejoonelisem häppening, mis vist eales Eesti Vabariigis toimunud.

Kunagi Siim-Tanel Annus tegi uhkeid häppeninge oma aias, aga sellise mastaabiga performance'it küll varasematest aegadest ei mäleta. Sirbi lugu on aga grandioosne, vähemalt Eesti mõõtkavades.

Muidugi on siin palju vastuolusid ja eks elu ongi vastuoluline. Viimase viie aasta jooksul tudengitega tegeldes olen märganud, et noored on hakanud ehk liigagi konservatiivselt käituma ja toimetama. Seetõttu oli särtsakas vahepiruett meie kultuurimaastikku elavdav ja värskendav. Ka see on hea, et juhtum tõmbas kultuurile laiemat tähelepanu.

Näen toimunud trianglit pigem positiivses tonaalsuses just kultuurisfääri üldisema elavdamise tõttu. Muidu kõnetab meie süvakultuur kahjuks liig väheseid.

Mugavustsooniks on muutunud kultuur paljude jaoks võibolla.

Igal juhul tõi Sirbi ümber toimuv värvi, särtsu ja huvi.

Muidugi on toimunul ka omad negatiivsed küljed, on ju nii ühelt kui teiselt poolt üle pingutatud. Mind tegid nukraks ja nõutuks teibitud suudega väljaastujad. Küsimus ei olnud ju selles, et keegi keelaks rääkida. Aga tänu sellele said paljud kultuuriinimesed ennast reklaamida tippfotograafide piltidel - ka see oli omaette häppening, kuid sisuliselt kõnealuse teemaga kahjuks/õnneks ei haakunud.

Samas kunstiliselt huvitav fotoseeria, sellest võib teha täitsa toreda näituse.

Iroonia on selles, et seal, kus lubatakse teha ja eksponeerida taolisi pilte, ei ole ta sisuliselt ilmselgelt asjakohane. Seal, kus ta oleks vajalik, näiteks Põhja-Koreas, ei tuleks teibiseeria etteaste kõne allagi. Kuulid hakkaksid kohe vihisema.

Aga kunstiinimesed on edevad, ja on kena lasta end pildistada väga heal fotograafil. Võiks ju silmad ka kinni teipida. Häppening missugune.

Jaan Kaplinski kattis kõrvad ka kinni.

Mnjah. Ju ei taha ta enam kedagi ega midagi kuulata.

Igatahes kultuur ja kultuuriajakirjandus tõusid fookusse.

See on väga hea. Aga nähtavad on ka vastuolud. Ühed heidavad Langile ette, et ta tegi (Reformi kurikavalad sepitsused) midagi, teised, et ta midagi ei teinud. Tee või ära tee, peksa saad ikkagi. Pean siinkohal Kaur Kenderiga nõus olema, et ka minister on inimene. Me kõik eksime. Ka Jeesus ütles, et kes on patust puhas, võtku esimene kivi. Ja paistab, et meil on neid puhtaid hingi siin küllaga võtta.

Hea küll, ministri suhtes võivad olla kõrgendatud nõuded, ja tema puterdamine ei ole ehk soliidne.

Kunstiinimesed kujutavad olukordi kunstilistes kujundites. Neil on muude elualade esindajate ees see eelis.

Ma nimetaksin seda emotsionaalseks mõtlemiseks. Aga paraku, nagu on öelnud meist targemad, on viha väga halb kaaslane, sest viha tumestab mõistuse. Viha teeb pimedaks. Ja selle tunnistajad me olime. Aga ma saan aru ka, et pime aeg ja paha olla. Ja veel pimedamaks läheb. Lund ka ei ole.

Samuti langevad vahel kokku väga ebasoodsad asjalolud ja siis tekivad olukorrad, millel ei olegi head lahendust, kui vast huumor.
Ma saan aru, et soetati Kender, et ta tooks särtsu. Olen ikka püüdnud julgustada oma tudengeid, et julgege, pange kasvõi mööda, aga proovige midagi elavat teha. Ei ole vaja kopitanud ja liig siledaid asju. Hea on näiteks seegi, et Juku-Kalle Raid läks riigikokku, sest sealgi on nüüd märksa enam elu, kuigi vahel kisub konarlikuks.

Kas Sirp oli tolmunud keskkond?

Ei, Sirp oli üpris hea. Aga võtame nii. Doris Kareva on minu arvates maailma tasemel luuletaja. Aga ma ei ole sugugi kindel, et ta on hea ametnik. Ja Sirbis ta ei töötanud ju poetessina. Ta töötas toimetajana. Praegu räägitakse: Doris Kareva, esipoetess ja lasti lahti. Teda ei koondatud ju selle eest, et ta luuletaja on.

Aga ma ei tahaks peatuda Dorise või mõnel teisel isikul. Vaatame asju laiemalt. Kenderi parteilise liini ainsaks tõestuseks jäi see, et ta ütles, et minister on ka inimene. No aga minister ongi ju inimene kõigi oma vigadega, sest me elame ju ebatäiuslikkuse maailmas. Kurjaks läheb asi muidugi siis, kui teadlikult tehakse omakasust lähtuvaid tegusid. Lang vaevalt, et omakasu peal väljas oli.

Kas sa jälgisid Jan Kausi ja Kaur Kenderi väitlust „Kolmeraudses“?

Vaatasin seda hiljem. Ja arvan, et mõlemal oli õigus. Kuigi Kaus läks kahjuks inetult isiklikuks ja Kender ei läinud. Kaus heitis Kenderile ette peenetundelisuse puudumist ja selles tundus tal tõepoolest õigus olevat. No aga inimesed ongi erinevad. Ma ei ole kindel, et kultuurilehte peab ilmtingimata tegema ikka ja ainult väga peenetundeliselt, kuigi muidugi teatud professionaalne tase peab kindlasti olema ning see oli tõepoolest ka tõsine mõtlemiskoht antud asjas. Samas igal pool, kus on särtsu ja elu, tulistatakse ka mööda. Muidugi, parim on tasakaal. Kui pillikeel on liiga lõtv, siis ta ei helise, kui on liiga pingul, siis ta katkeb.

Aga riski tuleb võtta.

Jah, kuid arukalt! Ilma riskita kõik kolletab ja väsib. Ega kultuur - ka süvakultuur - ei pea olema ebaatraktiivne. Vaadake dalai-laamat. Ta on elus inimene, räägib eredate kujundite keeles. Selline toimimine käivitab inimeste mõtlemist.

Kuid laskudes tagasi maale, ei saa eeldada, et meie Sirbi etteotsa leitakse geenius, kes ei teegi vigu. Kellega kõik on rahul. Muidugi, parem on, kui vigu on vähem, kuid ka vigu ei tohi karta. Samas tuleb neid muidugi pidevalt parandada.

Ega Kaarel Tarandiga ka kõik rahul ei olnud.

Muidugi mitte. Samasugune kisa ja kära. Tapmine ja tagaajamine. Ma olen kaugel sellest, et öelda, nagu Kender oleks geniaalne valik. Kunagi Linnart Mäll ütles, et on inimesi, kes on igavesed masuurikad ja isegi kaabakad, kuid ometi kihvtid.

Ja on inimesi, kel kõik justkui tiptopp, aga nad kuramused ei ole ikkagi meeldivad. Niisamuti on ka Kender ja Lang vaatamata oma paljudele vigadele ikkagi sümpaatsed ja värvikad tegelased.

Jätame kõrvale asja lätte ja vaatame reaktsioone, mind natuke kohutas see, et osa kultuuriinimesi kaotas huumorimeele.

Jah, vahepeal paistis, et paljud ühendavad oma südamed marulises vihkamises. Ja kahjuks tõttasid tekkinud olukorda oma poliitilistes huvides kasutama vasakjõud, kuid vihkamise õhutamise abil pole see ehk ilus. Nagu kolmas maailmasõda oleks alanud! Keegi ei näinud asja helgema pilguga. Kõigil hääled ja käed värisesid, nagu oleks maailmalõpp. Kindlasti ei ole Sirp maailma lõpp ega algus, kuigi on tore, et Sirp on olemas ja peaks edasi kestma.

Millisena täpselt? Mine võta kinni.

Lang kui deemon.

Muidugi see laiendati Langile. Ma olen täiesti samas paadis Mihhail Lotmaniga, kes ütles, et pigem on Lang nagu elevant portselanipoes. Rein on karune eesti mees, kes vahel ütleb halvasti ja teeb tempe, aga ometi on temas ka helgust ja head tahet. Ta on võidelnud kultuurile paremaid võimalusi ja teinud nii mõndagi head.

Ja see, et reformierakond vajas Sirpi, on muidugi pisut naljakas väide. Sirbil on 2300 tellijat. Poliitikas otsustab mass, mitte 2300 tädi-onu, kes lehte tellivad.

Kultuuriinimesed muutusid aktiivseks.

See on tore, et nad muutusid, aga kindlasti ei ole vaja, et kultuuriinimesed kodanikuühiskonna raames vihkama või tänavatel märatsema hakkaksid. See oleks küll väga kahetsusväärne.

Kultuuriinimeste hirm oli see, et kaob ära ainus koht, kus saab avaldada pikemaid analüütilisi tekste.

See võib olla kurvastav, aga kui ühel päeval selgub, et ei ole vaja pikki analüütilisi tekste leheveergudel, sest keegi seda ei loe ega telli, siis ei ole midagi parata ja klammerdumine mineviku külge pole kunagi midagi head toonud. Ka vana maja tasub renoveerida ainult teatud piirini ja mingil hetkel tuleb osata renoveerimisest ka loobuda.

Mida me olukorrast õppisime?

See on nagu Shakespeare'i puhul. Kes näeb samas loos krimkat, kes filosoofilist tausta. Sõltub oskusest ja tahtest näha ja kuulda (ning vähem teipida, kuigi see võib kunstiliselt huvitavgi olla).

Pärast festivali on pohmell.

Ma ei kujuta ette, kes praegu Sirbi etteotsa julgeb minna, sest ükskõik, kes läheb, olgu ta kui paipoiss tahes, võetakse ta eriliselt suure luubi alla.

Kokkuvõttes: värvikas episood eluteatris. Kelle jaoks see teater oli tragöödia, kelle jaoks komöödia.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: