Ilma passita kahe maailma piiril

Andrei Ivanovi "Harbini ööliblikad" ilmus eesti keeles ajal, mil enamus väljaandeid olid oma 2013. aasta raamatutoppide edetabelid juba lukku löönud. Edetabelid edetabeliteks, aga "Harbini ööliblikad" on meie mulluse raamatuaasta üks kõige tähelepanuväärsemaid, teravamaid ning mis salata, mõnes mõttes ka kõige valusamalt kriipivaid tippe.

Tegelikult ei ole siinkohal mõtet lahata küsimust, kas tegemist on eesti kirjandusega. Lasnamäel elav ja vene keeles kirjutav Ivanov pole kunagi salanud, et tema looming on oluliselt lähemal vene traditsioonidele. Teisalt on ta oma romaanides kulgenud läbi erinevate ajastute ning erinevate nägude ning kujude omamoodi eksistentsiaalset nukrust geenides kandva vaeslapsena, kuulumata õieti kuhugi ning samas olles osa kõigest, Eesti ikka ja jälle lähtepunktiks.

Tema esimeses eestindatud romaanis "Peotäis põrmu" toimus tegevus sajandivahetuse Eestis, "Hanumani teekond Lollandile" oli 90ndate Taanis. "Harbini ööliblikad" teeb veel pikema hüppe ajas tagasi ning juhatab meid 1920.–1940. aastate Eestisse, mis meenutab autorile uppunud laevas tekkivat õhupatja – see on nagu ime, kuid lühiajaline, ebakindel: pruugib laeval vaid natuke kõikuda ning mull kaob.

"Harbini ööliblikad" on 20 aastat kunstnik Boriss Rebrovi elust. Ta on lahkunud noorukipõlves koos Judenitši armeega Venemaalt, kaotanud isa, ema ning väikeõe Tanja ja jõudnud välja Revalisse. Mind isiklikult on Ivanovi loomingus alati paelunud reaalsus, mis on justkui päriselt, kuid samas ikkagi kuidagi tabamatus ja groteskses nihkes. Rebrov pole erand, ta elab ja tegutseb igale eestlasele justkui tuttavas maailmas, mis oma paralleelreaalsuses aga pole siiski päriselt see, millena ta enamasti on paistnud. Reval oli Tallinna venekeelne nimi. Papaahad vilksatasid rahvamassi hulgast Glinjanaja (Viru) tänaval, plekiline soetõbi möllas Isenhofis (Püssi), Merevärava juurde mindi mööda Stennajat (Müürivahe) ja Russalka juurest longiti Jekarinentali (Kadriorgu) Petrogradskaja ümber. Tegelikult pole asi pelgalt selles, et tuttavatel kohtadel on võõrad nimed. Seal askeldab, kannatab, peab lootusetut võitlust, tõmbab kokaiini, süstib morfiumi ja kondab mööda lõbumaju küllaltki suurearvuline seltskond, kelle olemasolu oli avansina ajaloo hüljatud kolikambrisse määratud juba enne seda, kui nad oma tegevust alustasid. Vundamenti ei olegi, pidepunkt libiseb aga peost isegi siis, kui on viivuks kinni püütud. Võõras riik, võõrad inimesed ümberringi. Emigrandid. Monarhistid. Anarhistid. Fašistid. Kodumaa ja passita inimesed. Määndunud ajudega kaabakad ja idealistid. Patuurkad ja eksirännakud. Melanhoolia, alkohol ja halvad harjumused. Ajalugu käib sellegipoolest märkamatult neist kõigist läbi. Ise pole nad võimelised seda muutma. Igaühes on siiski tukslemas ebamäärane ja palavikuline lootus, mida sõnastatakse leheküljel 77 sedasi: "Me oleme siin, et elada üle pagulus, rikastada hinge süütundega, tuua ilmale uus inimene, kes kannatab rohkem, tunneb suuremat süüd, tajub teravamalt, süüvib sügavamale mateeriasse, ja sellest vene inimese uuest tüübist võrsub uus Venemaa ja kogu inimkond!"

Seniks aga üritatakse ebasõbraliku kliimaga ääremaal kuidagi hakkama saada. Aeg muudkui läheb. Kui varem oli kõik kuidagi lihtsalt kehvasti, siis lehekülg-leheküljelt kisub pikkamisi täiesti näruseks. Allakäik on õhus, laternapostid on viltu, kõikjal vedeleb prahti ja leheräbalaid, haiseb uriini järele. Pimedust rüvetab paberossi süütamise leek. Kusagil kõige selle kohal irvitab bolševistliku-massoonliku internatsionaali rüve lõust.

Rebrov seab end sisse Kalamajja, saab tööd sakslase fotoateljees, peab jõudumööda päevikut, vahel maalib ning hingab lilla tolmuna sisse Vene fašistliku partei absurdseid ning hukutavaid mõjusid. See, et kõik liigub hävingu poole, on paratamatult selge isegi siis, kui keegi ei saa eriti aru sellest, mida mõtleb nälgiv ja surmasuus vaakuv tiisikushaige proua Gontšarova oma ennustusega, et te kõik surete neljakümnendal aastal.

Eesti ajaloo vähetuntud perioodi luukambri unustatud kontidel omalaadse ning paeluva surmatantsu sümfooniana esitatud tundlikul "Harbini ööliblikatel" on suured šansid ajas püsima jääda.