Arvustus: depressiooni ja paranoia manifest ({{commentsTotal}})

The War On Drugs
The War On Drugs Autor/allikas: Artisti kodulehekülg

Uus plaat

The War On Drugs
„Lost In The Dream“ (Secretly Canadian)

8/10

Album, mis ilmus alles paari nädala eest, kuid on kindlalt suuremate muusikaajakirjade ja -saitide aasta esimese kvartali parimate albumite hulgas nii siin- kui sealpool ookeani. Kuigi selles hetkel kvartetina tegutsevas Philadephia pundis on peale ninamees ja produtsent Adam Granducieli (vokaal, kitarrid, harmoonika, klahvpillid, sämplerid) veel ka Dave Hartley (bass),

Robbie Bennett (klahvpillid, kitarrid) ja Patrick Berkery (trummid, perkussioon), ei ole mingit kahtlust, et „Lost In The Dream“ on pigem Granducieli sooloalbum. Tema on ka see, kes plaadi kaanefotol oma koduakna kõrval mõtlikult maha põrnitseb. 2011. aastal pärast pikaleveninud tuuri masendusse langenud Granducieli kuuskümmend minutit kestev depressiooni ja paranoia manifest ei valminud kergelt, pea kõigist paladest oli mitu versiooni, millest valiti enam-vähem viimasel minutil see, mis plaadile pääseb. Nii näiteks oli ühe hingekriipivamast ja emotsionaalselt võimsamast hetkest ehk palast „Suffering“ hoopis demoversioon see, mis lõpuks plaadile jäi.

Minevikuvarje popmuusika teraapilisse vormi valav „Lost In The Dream“ on kahtlev ja otsiv, kirjeldav ja küsiv.

Kui siiani teati War On Drugsi sageli kui bändi, kust on pärit algkoosseisus alustanud ning hiljem folkrocki radadele rändama läinud Kurt Vile, siis oma kolmanda albumiga on bänd oma positsiooni väga kõrgel kinnistanud.

War On Drugsis kohtuvad ameerika klassikalise sinikraede ja punakaelte rock, Bruce Springsteeni naabrimehelikkus, Bob Dylani poeesia, Tom Petty pärastlõunane energia ja Sonic Youthi mürisema pandud tunded. Kui aga näiteks eriti hoos oleva Tom Petty jaoks polnud probleem salvestada nii, et kirjutas pala valmis pärastlõunal ja et mitte pikalt molutada, siis samal õhtul pandi see juba koos bändiga The Heartbreakers stuudios purki, siis „Lost In The Dream“ võttis aega üle kahe aasta.

Erinevalt aga oma eelmisest kauamängivast, aastal 2011 ilmunud „Slave Ambient“ on nüüd kasutatud maitsekalt igasugu stuudiovigureid, elektroonikat ja luuperit, saund on War on Drugsi jaoks üsna uudne,kuid kindlasti õnnestunud. Enamasti plaadile maksimumpunktid andnud kriitikud on võrdlemisi ühel meelel, et lisaks tugevale isiklikule ja hingeminevale sõnumile on War on Drugs uuendanud ja kehtestanud klassikalise rocki tänaseid parameetreid.

"Red Eyes":

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: