Arvustus: Ferrante avab üksilduse anatoomia
Uus raamat
Elena Ferrante
"Üksilduse päevad"
Tõlkinud Tiina Randviir
Sari "Moodne aeg"
Varrak 2014
Itaalia "kõige vähemtuntud" kirjanik Elena Ferrante valdab talenti tuua välja inimkäitumise peenimad nüansid ja selle põhjused äärmuslikes situatsioonides. Tulemuseks on antud juhul romaan, mis haarab jäägitult ja surgib korralikult kiires elus panetuvat empaatiavõimet. Seejuures on süžee lihtne: mahajäetud naine, kahe lapsega üksikema, püüab jääda ellu, pinnale, mitte uppuda ahastusse, mis ei lase endast lugu pidada ega laste eest hoolitseda.
Harva kohtab ilukirjandust, mis suudab ilma erilise loota anda argielu edasi nii komplitseeritult ja mitmetahuliselt. Kaardistatud on iga hingeline pööre, mis väljenduvad sageli kontrollimatus käitumises, füüsilises ja verbaalses vägivallas, teisal jällegi enesealanduses, tõprast abikaasa tagasimangumises.
Häbi öeldagi, põnev on. Võiks ju tuua näiteid Virginia Woolfist Sylvia Plathini, aga Ferrante hämmastab naise hingeelu edastamise eheduse ja usutavusega. Tundub, et psühholoogiliselt nii peene romaani kirjutamiseks peab olema vastava eriala inimene, psühholoog, iseenesest on sellealane võimekus kirjanikuks olemise üks eeldusi, ent Ferrante üllatab siiski. Psühholoog olemisest ei piisa, tähtis on kunstiline kommunikatsioonivõime.
Ma keskealise meeslugejana unustan aga kõik kirjanduslikud kommunikatsiooniskeemid, ma ei mõtle konkreetsest autorist ja ei teki mu peas ka implitsiitset autorit, ma ei tee vahet maailmal ja väljamõeldud maailmal, ma unustan ka ennast ja lähen täielikult romaani sisse, pidamata seda kunstiteoseks, vaid konstrueerimata, tõsieluliseks sündmuseks, mille tunnistajaks olen, ja ma vihkan seda värdjat meest, kes läks endast poole noorema naise juurde, jättes maha suurepärase pere, ma rõõmustan, kui peategelanna eksabikaasa läbi tuuseldab ja ahastan, kui ta end tema ees alandab.
Usun, et kogenud lugejatel esineb sellist unustust harva, me oleme ju teadlikud kunstilise väljenduse võimalustest ja viisidest ning loeme gurmaanidena: ahaa, missugune stiil, milline järelmaitse.
Ferrante ei kasuta erilist ornamentikat, aga võib-olla just seetõttu ta paneb materjali pulbitsedes elama. Kui nüüd raamatust välja tulla ja püüda pilku taas selgeks rihtida, siis ilmnevad ka Ferrante haaravuse nipid: loo ülesehitus on täiuseni lihvitud, iga stseen välja mõõdetud ja tempo võrdlemisi kiire. Süžee hargnedes avaneb me ees faabula: kirjanik puistab kitsilt, ent rõhuga seiku mehe ja naise eelnenud õnnelikust elust, mille kaudu selgub, et see mees on paras mölakas olnud üldiselt kogu eluaja.
Ferrantest palju teadmata (isegi Itaalias ei teata temast palju) ei hakka ma tegema oletusi tema ehk konstruktivistlikku feminismi esindavate või võib-olla isiklikest kibedatest üleelamistest tulevate tagamõtete osas, sest autori nägemus ja esitus on selged ning ilustamata ja ta ei lasku üldistustesse a la "mehed on sead". Ta näitab meile ühte pisikest lugu väikeste inimeste elust, aga just sel avarapilgulisel ja sügaval jutustamisoskusel on üüratu üldistusvõime.