Arvustus: noore mehe hullumäng liigestest lahti ajas ({{commentsTotal}})

Märten Kross aastal 1999.
Märten Kross aastal 1999. Autor/allikas: PM/Scanpix

Uus raamat

Märten Kross

"Hullumäng"

Tammerraamat

Märten Krossi raamatu „Hullumäng“ esikaanel (kujundaja Andres Tali) on stiliseeritud mehesiluett, kelle jäsemed oleksid otsekui liigestest lahti ja pea ei seisaks kindlalt õlgadel. Rinnas on tal punane kaldrist – ta oleks otsekui läbi kriipsutatud või ära märgitud. Kui lugeja tagakaant vaatab, saab ta teada, et raamat räägib noorest muusikust Hendrikust, kes üritab 1980. aastate lõpul, laulva revolutsiooni eel ja selle ajal, pääseda ajateenistusest Nõukogude armees, „mängides hullu“.

Raamatu tiitellehe pöördel on autori tänusõnad isale ja emale, „kes süstisid minusse julgust seda lugu jutustada“. Lugejal on nende sõnade põhjal alust arvata, et see on raamatu autori enda lugu, sest kellegi teise loo jutustamiseks tavaliselt isa ja ema julgustust vaja ei ole.

Žanrimääratlust Krossi teosel ei ole, aga ilmselt võime seda pidada autobiograafiliseks romaaniks või jutustuseks. Pigem siiski jutustuseks, sest peategelase elus toimub paari aasta jooksul küll mitmeid muutusi, kuid me ei saa eriti palju teada sellest, kuidas ta ise nende aastate jooksul muutus.

Tõenäoliselt on autor pidanud olulisemaks kujutada noormehe mitu aastat kestnud „mängu“ Nõukogude sõjaväeasutuste, Seewaldi vaimuhaigla ja Balti sõjaväeringkonna haiglaga, mis kujuneb kadalipu sarnaseks. Neile, kes Nõukogude armees teeninud, pakuvad kujutatud olukorrad ja Eesti kutsealuste ja sõdurite, keda Hendrik haiglas kohtab, jutustatud lood äratundmisrõõmu või -ängi, teistele aga huvitavat lugemist.

Esimesel paarikümnel leheküljel selgitatakse ehk üleliia tihti nõukogude ühiskonna olusid, näiteks seda, kuidas kortereid jagati, nõukogude propagandamasina võtteid, sõjaväest kõrvalehoidumise mooduseid jms. Ei ole hästi aru saada, millal õieti algab „päris“ tegevus, aga vähemalt umbes kahekümne viiendal leheküljel on see käima läinud.

Raamat on kirjutatud ladusas stiilis ja seda jumestab omalaadne kuivavõitu huumor. Väga hästi pääseb see esile peategelase meenutuses sõidust Soome ja Arvo Kukemerile (keda hiljem nimetatakse korra Kukuks) 1500 marga eest auto ostmisest ning selle Eestisse toimetamisest.

Kõrvaltegelaste nimedega „mängimine“ on kahe teraga mõõk. Kui Kukemeri versus Kuku paneb ehk vaid muigama, siis peategelase isa ülikoolikaaslase, Eesti NSV peapsühhiaatri professor Jüri Saarma mängu toomine sunnib küsima, kas oma õige nimega on esitatud ka doktorid Roos, Anna Galante jt. Kas eesti sõdurid Allan Akerman, Tõnis Pihlakas jt kannavad oma tegelikke või väljamõeldud nimesid?

Miks see nii oluline on? Lugeja võtab nii tõsimeelses teoses, nagu seda on „Hullumäng“, reaalse isiku tegevuse kirjeldust kui olnud asja. Eriti siis, kui autor kirjutab Saarma kohta sedagi:

„Alles palju hiljem kuulsin, et ta olevat paljusid kutsealuseid, teisitimõtlejaid, riigikorra suhtes kriitilisi isikuid, usklikke ja paadipõgenikke eripsühhiaatriahaiglatesse sundravile saatnud. Sõtšovka salajasse erikliinikusse, Krasnojarski vaimuhaiglasse, Mosvasse, Serbsky instituuti, kurat teab kuhu. Elektrišoki-, insuliini- või tabletiravile vastavalt sellele, nagu KGB oli soovitanud, soovinud või korralduse andnud – kes seda täpselt teab, sest teisiti ei saanud niisugused asjad selles riigis tollal juhtuda.“ (lk 54). Jne.

Nii hajub piir tegelikult toimunu, ilukirjanduslikult töödeldud materjali ja väljamõeldise vahel ning jääb kahtlus, mis on autori fantaasia vili ja mis tõelus. See ei tule raamatule kasuks.

Üks keerukamaid küsimusi, mis pärast raamatu läbilugemist jääb, on see, kas „hullumäng“ oli vabatahtlik või mitte. Minategelane Hendrik Haas oli olnud Eesti NSV „kuldse nooruse“ esindaja, kelle isa töötas teaduste akadeemias ja hankis talle Tuglase seltsi kaudu Soome viisa. Juhtumisi on tal 1500 rubla maksnud vana haruldane saksofon, mille ta 2500 marga eest Helsingis maha müüb, Margad Eestis rublade vastu vahetades võis ta saada oma elukaaslase Anne isa kümne-viieteistkümne aasta palga. Kes kipuks sellise elu juurest ära?!

Hendrik põhjendab oma „hullumängu“ nii:

„Otsuse, et ma sõjaväkke aega raiskama minna ei soovi, tegin juba kooliajal – seitsmendas või kaheksandas klassis. Osaliselt jonnist nõukogude võimu suhtes, osaliselt hirmust teadmatuse ees. Mingil määral aga siiski vist ka soovist süsteemist jagu saada. Ent diagnoos pidi muidugi olema piisavalt leebe selleks, et see ei tekitaks hiljem muid igapäevaseid takistusi, nagu autojuhilubade saamine jne. Ja load olid mul selleks ajaks juba taskus ka.“ (lk 20).

Näeme, et Hendrik ei ilusta eriti oma motiive ega pretendeeri kangelase rollile. Soov mitte aega raiskama minna ja jonn nõukogude võimu suhtes näitavad, et otsus oli pigem vabatahtlik, hirm teadmatuse ees – et mitte. Soov süsteemist jagu saada kallutab kaalukausi vabatahtlikkuse poolele, konformistlik soov edaspidiseid takistusi vältida – vastassuunas.

Ta saab süsteemist küll lõpuks jagu, kuid raisatud aja ja hirmu hinnaga ning mitte niivõrd omal jõul, vaid teiste inimeste abiga. Otsustavale komisjoni istungile ilmub nagu deus ex machina Eesti NSV peapsühhiaater professor Jüri Saarma ja päästab Hendriku nõukogude sõjaväkke võtmisest.

Me ei tea, kas midagi sellist juhtus autori endaga. Ta ei anna märku, kas Hendrik Haas on tema alter ego.

Aga me ei pea tingimata jõudma „Hullumängu“ iga detaili avamiseni. Raamatu ilmumine näitab, et Märten Krossil oli „julgust seda lugu jutustada“. Ja julgus käib tavaliselt koos aususega.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: