Arvustus: Conor Oberst. Ei, kesklääne trubaduur ei peatu, ei, ei.
Uus plaat
Conor Oberst
Upside Down Mountain (Nonesuch)
8/10
Nebraska mehel Conor Oberstil on olnud nii mitmeid projekte ja bände, et neid ei suvatse isegi kokku lugeda. Enim on ta tuntud indibändist Bright Eyes, mis pakub siiani teismelistele kvaliteetset pisarakiskumisteenust. See ei ole solvang! Oma võrdlemisi lihtsa folkmuusika ning isikliku ja melanhoolse lüürikaga on Oberst endale aastate jooksul korraliku fänniarmee kasvatanud. Ajaratas on mehest küll veidi ängi välja pigistanud, kuid põnevaid jutte ja tabavaid one-liner’eid oskab ta uuelgi albumil letti laduda. Ja kuigi sõnad võivad aeg-ajalt aju mõttesse ning suunurgad alla viia, siis rõõmuleevendust pakub „Upside Down Mountain’i” absoluutselt soe helikeel. Jube pehme juba esimesest noodist alates.
Päikesepaisteline folk sammub ees, alt-kantri longib taga. Mõnu pakub lihtsa rütmiga veidi naiivne „Zigzagging Toward The Light”, mis toob meelde Wilco ja obskuurse 00ndate ansambli Limbeck’i. Samamoodi pakuvad americana’t „Hundreds Of Ways” ning „Enola Gay”, mis õnneks või kahjuks pole OMD töötlus. Pigem vist ikka õnneks, sest trubaduur Obersti slide-kitarri piuksud sobiksid hästi mõnda tema kodukoha Omaha kantribaari. Albumi tipphetkeks on eelviimane pala „Desert Island Questionnaire”, kus ei saa ole kasutamata jäetud võimalust lõõritada „I'm so bored with my life, but I'm still afraid to die.”
Vana hea Conor, võivad pisar silmas tema andunumad austajad tõdeda. Vintidž-Obersti taustaks on kihiline rokk ja roll, kust ei puudu ei glockenspiel, mahe sünt, susisevad kitarrid ega eepilisus. Minu kõrvades kõlab refrään lausa eufooriline. Muud lood küll samasugustesse kõrgustesse ei tõuse, aga seegi poolest on tegemist ühtlase albumiga, mis kulgeb ja voolab sujuvalt. Piinlik ei hakka kordagi. Konstantselt vahva on küll.
"Zigzagging Toward The Light"
Toimetaja: Valner Valme