USA sõltumatu kino ühe kõige tegusama ja tuntuma lavastaja Richard Linklateri omanäolise ja pikaajalise projekti Eesti esilinastus toimub PÖFFil. Filmikriitikute lemmik „Boyhood“ („Poisipõli“, 2014) on ilmselt ka Eesti publiku jaoks tänavusest kavast üks oodatumaid linateoseid. Kui kõrvale jätta see, et film kujutab Masoni-nimelise poisi meheks sirgumist reaalajas (12 suve järjest kogunes trupp võtteperioodiks), võiks „Boyhoodi“ vaadelda kui tavalist, vägagi Linklaterile omast peredraamat.Tuleks mõelda, kas filmist teeb meistriteose selle lavastamise metoodika või asi ise.

„Boyhoodi“ mõju hindamise muudabki keeruliseks asjaolu, et mõnedki langevad filmi lummusse pelgast äratundmisrõõmust. Tegu on dokumentalistikat meenutava mängufilmiga ning seetõttu on lihtsate ajastumärkide järgi loos meeldiv orienteeruda. Kuid Linklateri filmiportfoolio läbivaks tugevuseks ongi tema anne meie kõigi klišeelikkust, inimlikku nõrkust ja ühesugusust tabavalt kujutada.

Režissööri psühholoogiline pilguheit inimsuhetele on „Boyhoodis“ julgem ja laiahaardelisem kui näiteks tema „Before“ triloogias (1995-2013), sest nüüd asub fookus armastajapaari asemel tervel perel. Eksperimenteerivat Linklaterit, keda nähti „Waking Life’ is“ (2001) või „Scanner Darkly’s“ (2006), tema uues filmis ei kohta. Viimane läheneb vaatajale mitte kinematograafiliste katsete, vaid dialoogi kaudu. Ta on alati olnud sõnu seades tõetruu ja seepärast teda ka armastatakse. Intensiivne, intiimsusse tungiv ja sotsiaalkriitika tasandil keskustelu ilmneb lavastaja käekirjas alates „Slacker’ist“ (1991) kuni „Boyhoodini“ välja.

Kui aga varem on Linklater jätnud pigem hinnanguteta kõrvalseisja mulje, kes maailmavaatelisi mõtisklusi õhku viskab, siis viimaste teostega on ta laskunud isiklikumale tasandile. Tõenäoliselt pole filme, mis võimaldaksid nii hõlpsalt teha karakterianalüüsi. „Boyhoodi" vältel antakse vaatajale kätte hämmastavalt paljude tegelaste iseloomu värvipalett. Linateose lõpuks tunneme Masonit kui sõpra, tabame tema isa huumorimeelt ja aimame ema tujusid. Eelduseks sellele on aga juba eelmainitud dialoogi elulisus ning nii laste kui täiskasvanute tugev näitlejatöö. Eriti liigutab Patricia Arquette’i roll, kelle üdini tunnetatud emafiguur pani uskuma nagu see naine oleks tõepoolest olemas ja just sellise emana.

Kuigi loo keskmes on Mason, ei tooda filmireaalsust vaatajani ainult tema silme läbi, vaid kõigi tegelaste probleemid peegelduvad samalt kauguselt. Linklater mõistab aga näidata „väikseid asju“, mis on laste jaoks tähtsad. Nii voolab „Boyhoodist“ tohutult soojust ja inimlikkust. Me vaatleme mitte ühe poisi ja tema pere lugu – me näeme enda oma. Seda, kuidas kujunesid meie vanemate suhted; mida tegime, kui kaksiktornid langesid; mis muusikat kuulasime, kui oma lapse või enda 15. sünnipäeva tähistasime või kui jubedad meie riided kümme aastat tagasi olid.

Linklater joonistab suurt pilti. See on selle 12 aasta zeitgeist. Kuid mida tahab Linklater „Boyhoodiga“ vaatajale anda peale selle, et film pakub pea kolme tundi tundelist ja paeluvat perekonnalugu? Kas ta soovib näidata generatsioonide erinäolisust? Tahab ta võidelda lääneliku indiviidi elu determineeritusega? Või lihtsalt näidata asju nii nagu nad on ja olla vaatajale peegliks?

Mason eemaldub üha enam vanemate maailmast ja lõpus muutub film üha enam põlvkondade vastandumiseks. Kahjuks kaotab film viimasel kolmandikul tegelaste suhetedünaamikas oma võlu, muutudes veidi stereotüüpseks mõttemallide köieveoks noorte liberaalsuse ning keskealiste konservatiivsuse vahel.

„Boyhood“ kõneleb seega ühiskondlikust suunitlusest (haridus, töö, perekond), mille suur osa inimesi esimeses maailmas omaks võtab. Kuid nagu öeldud, pole Linklater sotsiaalkriitiline ja ettekirjutav, vaid inimliku silmaga lavastaja, võimaldades meil nii enda üle naerda kui rahulikult järele mõelda, mis võiks teisiti olla. Tundub, et lõpuks tahab Linklater pakkuda ka hingerahu: järsku polegi see elukulg nii hull?

Kinosaalist lahkudes tuleb film kaasa, mõjub ilusa terviku ja kauni emotsionaalse teekonnana, millest kõigil on midagi kaasa võtta, ära tunda ja jagada. Olgugi, et Linklater ei suutnud õigel hetkel punkti panna ja lasi vestlusel lõpus natuke liiga kitšilikuks ja laisaks minna. Pole kahtlust, et see on üks julgemaid ettevõtmisi filmiajaloos. „Boyhood“ on ennenägematu projekt ja armastusväärne film.