Raamat algab sealt, kust triloogia esimene osa, „Hanumani teekond Lollandile“ (2009, eesti keeles 2012), lõpeb. Või õigem oleks öelda: katkeb. Sest Ivanovil on kombeks raamatuid alustada justkui poole pealt ja lõpetada poole peal. „Bizarre’i“ esimesed kaks kolmandikku on justkui eelneva raamatu „Hanumani teekonna“ jätk, siis aga Hanuman lahkub, raamatu teine osa saab läbi ning koos sellega varem valitsenud tempo ja tonaalsus, sest Hanumanita tunneb minajutustaja Euge elik Jevgeni end surnuna. „Me olime teineteise jaoks surnud,“ kirjutab ta. „Me surime ning koos meiega surid optimism, lootuse sähvatused, unistused, joovastavad kui oopium“ (lk 248).

Kaovad teisedki triloogia avaosast tuntud tegelased: kummalisevõitu nepaallane ja kaabakas Mihhail Potapov, kelle „unistuste armetus ajas suisa nutma“ (lk 45). Iseenesest on tegu teose kõige koomilisema tegelasega. Nimelt proovib Potapov raamatu esimeses pooles end Taanis sisse seada, sisse elada ja kohaneda, kuid see kukub tal välja halenaljakalt, kuna homo sovieticus’est kurjategijana ei mõista ta tsiviilühiskonna norme ning iga tema tegu iseloomustab kas kriminaalsus või läbimõtlematus või mõlema segu. Säärased vahejuhtumid – olgu näiteks „geniaalne“ plaan osta paat, putitada see üles prügimäelt leitud juppidest, panna paadile korralik päramootor (mis tuleb muidugi varastada) ning müüa maha kaatri pähe – teevad raamatu esimesest kahest osast tõeliselt naerutava elamuse.

Euge ja Hanuman järgnevad vihatud Potapovile Langelandile (kus paadisaaga hargnebki) – ähmases lootuses saada tagasi talle laenatud raha – vegeteerivad saarel, kiruvad võlgnikku ning elavad üha kasvavas lootusetuses. Kui Potapov oma lolluse tõttu politseile vahele kukub, on aeg kahtlasevõitu idüll lõpetada ning teose tonaalsus muutub tumedamaks.

Raamatu teine osa, mille tegevus viib juba „Tuhast“ (2010) tuntud Huskegaardi kommuuni, on kantud naerusegusest melanhooliast. Kuid veel korra ilmuvad välja nii Potapov kui Hanuman. Esimene naerutab lugejat järjekordsete idiootlike plaanide ja lubadustega, viimane kannab ette nii raamatu algusest kui „Hanumani teekonnast“ tuttavaid monolooge, mis, tõsi küll, muutuvad üha paranoilisemateks. Kaduma kippuva lootuse toob üks hakkaja leedulanna, puhkeb armastus, korraks tundub, et kõik võib justkui veel hästi lõppeda, kuid – moment! – kas mõni elu on siis lõppenud hästi?

Igatahes võtab kõik juba kolmanda osa esimesel leheküljel kahtlasevõitu pöörde: Huskegaardi saabuvad autoga kaks noormeest ja neidu, kes „oleksid võinud olla kes iganes…“ (lk 255). Ja muidugi nad ongi „kes iganes“. „…me oleme lihtsalt politseist,“ selgitavad üks neist pärast süütuid sissejuhatavaid küsimusi, „ja tahaksime veenduda et te viibite Taani pinnal täiesti legaalselt“ (lk 256).

Ja algabki raamatu kolmas, viimane ja kõige süngem osa, mis seisneb vanglavintsutustes. Neid on kirjeldatud kiretu detailsusega. Detailidest koorub aga välja tervikpilt kogu absurdsuses, maailm maailma sees, mis on suurem välimisest maailmast. Autor ei ütle meile, kuidas suhtuda tema peategelasse, kes pika vanglaüksinduse kestel räägib viimaks ära ta Taani toonud ja Tallinnas hargnenud kriminaalse loo, kes vahepeal arutleb flegmaatiliselt tuleviku üle ning katsub end ka veidi iseloomustada ja hinnata, oma vita’t ise mõista, kuid teeb sedagi loiult, tahtetult. See surub omakorda ka lugejale peale tempo, mis on „Bizarre’i“ esimesest osast alates iga järgneva osaga üha aeglustunud. Depressiivsus ja lootusetus tungivad naha vahele.

Ainult selleks, et nagu noaga lõigatult katkeda. Nagu öeldud: kui „Bizarre“ algas justkui poole pealt, siis ta ka lõpeb samamoodi. Vahekoht on pigem raamatu keskel – teise osa lõpus, kus Hanuman lahkub ning tegelikult algab üks uus raamat. Ivanovi loomingut mitte tundvale inimesele on see võte harjumatu, kuid teisalt on siin mõte sees: kirjandus võib ju kompositsioonireegleid tunda, elu aga mitte. Sestap on mõttekas jätta ka sügavamad arutlused „Bizarre’i“ mõtte või tähenduse või autori autobiograafiliste ambitsioonide või siis neist hoidumise üle edasiseks – siis kui ilmunud on ka triloogia kolmas osa.

Seniks võib aga nentida, et see lugu on tõesti „ekstsentriline, kentsakas, imelik – inglise keeles bizarre“, nagu raamatu kaanetekst kuulutab. Ilmselt üks lõppeva aasta tugevamaid romaane Eesti kirjanduses.