Arvustus: All We Are allub kompromissile
Uus plaat
All We Are
"All We Are" (Domino)
4/10
Kõlab nagu anekdoot, aga nii see paraku on. All We Are (AWA) koondab norrakat, iirlast ja brasiillast, aga vihjeid nende sünnitunnistuse kohta muusikast leida on raske. Meenub ka Ducktails ja Wild Beasts, Mr Twin Sister, kes ühes AWA-ga Domino vihmavarju alla on kogunenud. Lisaks Destroyer.
RnB-vokaali sulandumine indie-muusikasse läheb nii ladusalt, et märkamatult on tekkinud küll äratuntav, kuid mitte kuigi omapärane või uuenduslik maailm, mis kordab end iga järgmise isendiga, aga uut väärtust välja kiirgab vähe.
AWA tragöödia ongi selles, et kogu nende looming on enam-vähem täpselt samal viisil ning eri variatsioonides varem sisuliselt ette kantud ja läbi mõtestatud. Kogu krediit on seda tüüpi anumast juba kokku kraabitud ja viimasedki riismed kellelegi omistatud.
See on muusika, kus kõik rajad on kõrvaga kristallselgelt eristatavad, heliliselt hästi konkreetselt, aga magusa-maheda emotsionaalsusega esitatud. Kitarrikäikude jaoks on riiulist võtta tuttav šabloon ning bassisaundi jaoks kuuldud-nähtud efektimall, ideed on produtsendi väntsutada, ta ei julge seda võimalust kuritarvitada, ent vahest võiks.
Psychedelic boogie – nii iseloomustavad nad ennast Facebookis. Tuttavlikku ja turvalist groove´i ja neutraalset funki siit leiab, aga psühhedeelsusega AWA-l küll mingit pistmist pole. Oma vaoshoitud tunnetuses seisavad nad pigem teises äärmuses. Täpsemalt selles äärmuses, kus äärmused praktiliselt puuduvad ja domineerib viisakas keskareaal.
Vokaalmängud, dialoogid pakuvad mingitki variatiivsust, ja lugude kompositsioonid on mitmekesised, aga erinevad karakterid, keda nad sõnaliselt kehastavad, on kuskil grimmitoas nukunäoks ära maskeeritud. Leidlikkust on vähe ja keegi ei näe vajadust konfronteeruda, ükskõik siis millega. See on naturaalse pillipargi juhitud chillwave, mis ei kehtestu. Kergelt loomuvastane näitemäng, mis mõneti iseloomustab tervikuna ka seda festivali, kus nad nädal tagasi esinesid – TMW.
Ka lüüriliselt on tegu üksjagu kulunud loosungliku kommertspaatosega. Kuhu jääb kirg ja miks see ei avaldu? Kui Norra, Iirimaa ja Brasiilia kohtuvad, siis võiks tegu olla ju suhteliselt nurgelise komboga, aga see ei pulbitse, kuigi paberil ju potentsiaali oleks. See muusika on püüdlikult leplik ja ega siis kuulajalgi muud üle jää, kui see tuimalt vastu võtta.
AWA debüüt langeb nende albumite kategooriasse, millega võib kätt suruda, põgusalt kombekohaseid komplimente vahetada, kuid päris tuttavaks saada ei taha või oskagi saada. Selle muusika eesmärk nagu olekski, ütleme, peol ühe seltskonna juurest teise juurde käies end üleslööduna näidata, kuid igasugustest tihedamatest isiklikest seostest hoiduda. Siuke kompromissmuusika, fassaadmuusika.
Toimetaja märkus: kellele meeldib disain muusikas (nagu siinsele toimetajale), soovitan!
"Keep Me Alive":
Toimetaja: Valner Valme