Mart Kalm: ma ei arva, et peaks laamendama, aga ega tukkuda ka ei maksa ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mart Kalm
Mart Kalm Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Tänases Klassikaraadio „Kunstiministeeriumis” oli külas värskelt ametisse asunud Eesti Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm, kellelt uuriti, millise EKA ta Signe Kivilt “pärib”, milline on kunstiakadeemia roll ühiskonnas ning mida tuleks muuta ja arendada.

Saatejuht oli Maarin Mürk, intervjuud refereeris Mari Kartau.

Miks otsustasid viimasel hetkel rektoriks kandideerida?

Aus vastus on, et räägiti ära. Tehti selgeks, et mul on need omadused, mida praegu EKA-l võiks vaja minna. Ma ei ole kunagi sellest ametist unistanud, pigem on see nii, et kui koolil on vaja, siis ma oma oskustega aitan.

Millised on peamised väljakutsed?

EKA probleem on sassis suhted ühiskonnaga, mis vajaksid sõbralikumaks muutmist. Samas kannapööret oodata ei maksa. Eelmisete rektorite ajal on ühiskondlik murrang kunstisse suhtumises juba ära toimunud. Palju raskem oli Keskküla ajal, kui linnaplastest (Peeter Linnap alustas EKA-s sotsiaalse kontseptualismi õpetamist. Toim) algas suur kunstiparadigma muutus. Koos tehnoloogia arenguga pakkus uuenenud maailm palju muud huvitavamat kui kunst, mis oli juba nõuka-ajal olemas.

Praegust neoliberaalset ühiskonda ei suuda üks kool muuta, aga me peame siiski oma missiooni eest seisma, tõestama ühiskonnale, et ka meil on oma roll selles, milline Eesti on. Et meie õpetatavate erialade kaudu muutub Eesti paremaks, nii vaimselt kui füüsiliselt elamisväärsemaks. Seda mõjutab meie väike teaduskonna suurune koolike rohkem, kui suured ülikoolid.

Kas selle saavutamiseks kavatsed pigem „laamenda” või nööri mööda käia?

Meie peame ikka olema need, kes me oleme, rahulikult edasi ja ma ei arva, et peaks laamendama, aga ega tukkuda ka ei maksa. On terve rida kohti, kus me saame muutuda tõhusamaks.

Tegelesid hiljuti põhjalikult EKA ajalooga, mille tulemuseks oli suur juubelinäitus Kumus ning mahukas raamat. Kas see andis valimistel tugeva eelise?

Rektor on see, kes peab olema pigem tulevikku vaatav. Kindlasti ma ei teinud seda mõttega valmistuda valimisteks. See oli tore ja huvitav ülesanne. Kooli ajalugu on Eesti kunstiajaloost suur ja tähtis osa, mis vääriks mitmeaastaseid uurimisgrante, et sellega tõsiselt tegeleda. Praegu jäid mitmed otsad lahtiseks.

Kuidas kavatsed uues majas osakonnad, kes on praeguse iseseisvusega harjunud, nö ühe katuse alla saada?

Usun asjade loomulikku arengusse. Ühises majas ühistunne suureneb, on rohkem läbikäimiskohti, ühisosa annab kõigile jõudu juurde. See pole rektori töö, elu ise paneb selle paika.

Igatahes Riigi Kinnisvara AS kinnitab, et tööd on graafikus ja lubatakse 2016. a lõpuks maja valmis saada.

Õpetamise maine on mitte küll EKA-st ega Eestist sõltuvalt läinud keerulisemaks, eelkõige bürokraatia tõttu, mis tabab igat õppejõudu. Kas EKA-s on praegu prestiižne õpetada?

Viimaste aastate kogemus näitab, et vaatamata sellele, et EKA-s on madalad palgad, on inimesi kes seda tööd teha tahavad, ka välismaalt. Sisemine mure on, et vabades kunstides tahetakse väga õppejõud olla, see on kindel leib laual. Samas arhitektuuris ja disainis ei ole meie palgad konkurentsivõimelised.

Ülikooliseaduse hiljutised muudatused tahavad näiliselt olla Euroopas õppejõude kaitseks, mis tagab tähtajata lepingud, aga ma ei usu, et uue atesteerimise süsteemiga saab töötajale ilma kiuslikuks minemata öelda, et meil on vaja näiteks uut osakonnajuhatajat. Nii väikses ühiskonnas nagu meil võib inimeste pikaks ajaks põlistamine kultuurile korvamatut kahju kaasa tuua. Võib, aga ei pruugi, on ka väsimatuid õppejõude, aga see üldskeem ei ole meie kooli kontekstis hea.

Kas näed vajadust kiiresti mingite oskuste õpetamist hoogustada või lõpetada?

Osakondade liitumis- ja lahutamisprotsessid on juba praegu käsil. Vabades kunstides on need toimunud, tulemas on disainis. Küsimus on selles, kas meil on vaja laiapõhjalist disainerit, või peame oma materjalikesksust, mis on muutunud haruldaseks, väärtustama. Olukorras, kus rahvusvaheline tung EKA-sse kasvab, ja siin tahetakse just klaasi puhuda ja nahka lõigata, peab ettevaatlik olema.

Kas kunsti kui teaduse käsitlemine ning uurimispõhine doktoriõpe on kohad, kus kasvatada rahastust ja näidata enda vajalikkust ühiskonnas?

Kõige olulisem on siinkohal, et meil on võimalik saada paremaid kunstnikke. Doktoriõppes kunstnik areneb. EKA lõpetanud noored teevad 1-2 näitust ja kaovad, sest elu tahab elamist ja kunst leiba lauale ei too.

Doktoriõpe annab täiendavalt neljaks aastaks üliõpililasestaatuse ja väikese stipi, kunsti seisukohalt on see tänuväärne.

Doktoriõpe ei tohi minna ka liiga teoreetiliseks, meeltele pakutav ei pea sellepärast kunstist kaduma. Heaks kunstnikuks võib ka ilma doktorikraadita saada, see ei tohi piduriks muutuda.

Kuidas kavatsed muuta EKA suhteid ühiskonnaga sõbralikumaks?

Ega seal muud kunsti ei ole: kuidas küla hundile, nii hunt külale. Loomulikult peab kunst tegelema ühiskonna mõtestamisega ja vahel ka kriitiliselt, kunst ei pea muutuma kõige takkakiitmiseks, aga vastastikku lugupidava suhtumisega on võimalik palju saavutada.

Milline on EKA viie aasta pärast?

Tahan loota, et hea ja korralik, respekteeritud kunstikool Euroopas, mis ta tegelikult on praegugi, kuigi siin koha peal palju õiendatakse.

Toimetaja: Mari Kartau

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: