Arvustus: Arne Maasiku igav(ikuline) meri
Fotograafia on kaasajal väga lai mõiste. Fotonäitustel võib näha kõike alates magusatest päikeseloojangutest kuni netiavarustest varastatud kaadriteni, abstraktsetest vormimängudest dokumentalistikani. Maasik esindab üsnagi traditsioonilist tegevusliini fotograafias, kus põhirõhk on kompositsioonil ja valgusel.
Ka motiivid, mida ta pildistab, on tähenduslikud, kuid ta ei esita nende kaudu jutustusi, pigem võiks kujutatud võrrelda haikudega. Narratiiv tekib juba edaspidi vaataja peas, kui ta seda soovib. Kui ei soovi, võib ka niisama värvinüansse ja kadreeringute elegantsi imetleda.
Senimaani on Maasik peamiselt tuntud arhitektuurifotograafina. Looduspiltidest on ta teinud võsamaastikke ehk siis valinud motiivid, millel puudub keskne, ülev „peategelane“, vaid mis moodustavad pigem piiramata pinna. Sellel taustal polegi põhjust imestada, et nüüd Maasik meile merd näitab.
Ka meri on hoomamatu substants, mille olemus tulebki kõige paremini välja siis, kui pildilt puuduvad taevakehad, linnud, alused ja muu romantiline pudi-padi. Omamoodi „tegelased“ on Maasiku piltidel siiski: sel näitusel ei puudu mõningad pilved ega ka päike, need on aga pigem suurde meremassiivi hajutatud, kui sellest erilistena välja toodud.
Esimeses saalis näeme rohkem valgusefekte, pilvi ja muud taolist, mida tavainimene on harjunud kaunitel merepiltidel nägema. Kõige nauditavamad on galerii tagumises ruumis olevad eriti lakoonilised vaated, kus on kergelt virvendavast veest välja joonistumas üksik laine, laineviirg või lihtsalt eriline kuma.
Omaette tähelepanuväärne on ka trükikvaliteet kangal, mis kahtlemata ületab fotonäitustel valdavalt nähaolevad paberkandjal või plastikul pildid. Ega igasuguse foto puhul see polegi oluline, kuid antud juhtumil lisab trükk töödele ailivintliku sära ja sügavuse.
Kui nüüd läbi nende valdavalt esteetiliste kategooriate end narratiivi juurde tagasi närida, siis see on nii seinal kui kataloogis täiesti olemas spetsiaalselt Valdur Mikitalt tellitud teksti näol, milles ta ütleb: „Meie paigavaimul on kaks päriskodu – mets ja meri.“ Kuigi Mikita kaubamärk on metsateema ning merest rääkimine tundub tema puhul isegi veidi kohatu, siis sisuliselt on tal õigus.
Mere osatähtsust eestlase identiteedis ei saa alahinnata, enne agrofetišismi oli meri väga oluline nii vaimses kui majanduslikus mõttes. Ja meri on ilmselt püsinud läbi miljardite aastate suhteliselt samanäoline (visuaalselt, mitte keemiliselt koostiselt) võrreldes muude maastikega, mida inimene on palju muutnud. See igavikulisus paistab Maasiku fotodelt kenasti kätte.
Arne Maasiku näitus „Vaga vesi“ Tallinna Kunstihoone Galeriis on avatud 24. maini 2015.
